Olev Subbi loomingus on natüürmordid alati olnud olemas, kuid need pakuvad Subbi maalijanatuurile teistsugust vaatenurka. Kui me eriti 1970ndate ja 1980ndate Subbit tunneme ennekõike kunstnikuna, kes ehitab mastaapseid vaatemänge, mis on kompositsiooniliselt ning koloriidikäsitluselt mitmekihilised, äärmiselt läbitöötatud ja komplitseeritud, siis natüürmortides on Subbi tunduvalt lihtsam ning otsejoonelisem. Lavastatud maaliruumi asemel koosneb ruum mõnest komponendist ning varjamatult on Subbi keskendunud enda jaoks olulisimale – värvile. Ka siin teoses näeme, et kogu foonil olev butafooria on vajalik ainult neutraalse ekraani loomiseks, millele asetatuna lillede värv paremini esile tõuseks. Valget riidetükki on Subbi maalinud läbi kogu oma loomingu, kuid antud juhul on see abistavas funktsioonis. Mõnes mõttes ei luba foonile ettetõmmatud valge riie muutuda foonil liiga huvitavaks, asendades tavapärased subbilikud huvitavad taustad lihtsa heleda linaga. Lillede koloriidis on Subbi keskendunud põhivärvidele, kuid lisanud neile õrnu nüansse ja detaile. Eraldi tasub tähelepanu pöörata tema pintslikirjale: igal ruutsentimeetril on kunstnik proovinud panustada võimalikult palju, pintsel liigub eri suundades ja eri tugevusega, vahelduvad nii pintslitõmmete pikkused kui ka rütm.