Olev Subbi loomingus on mitmeid maale, mis kujutavad illusoorseid lende üle maastiku. Kunstniku vaatenurk neis on ruumiliselt teistsugune: ta on valinud linnu perspektiivi ning vaatleb tundmatuid värvilisi objekte hõljumas maapinna kohal. See aitab kogu motiivi vabastada realistlikust lähenemisest, objektid ei ole enam haagitud millegi reaalse külge, vaid kunstnik on tõstnud oma värvitud vormi tavamaailmast välja maastiku kohale abstraktsesse keskkonda. Ühtlasi muudab see fooni palju lakoonilisemaks ja neutraalsemaks ning aitab lendaval värvitud objektil jõulisemalt esile tõusta.
Subbi loomingus hakkasid abstraktsemad teosed selgemalt tooni andma 1980ndatel aastatel, kuid juba varem näeme tema maalidel ridamisi fragmente foonil või kusagil mujal, mida kunstnik on käsitlenud täienisti abstraktselt. Täieliku abstraktsuse poole ajendas Subbit pöörduma huvi küsimuse vastu, mis juhtub värvi ja maali tervikuga siis, kui värv vabastada objektist, see tähendab: ükski värv ei pea kujutama ühtegi objekti.