Laeva viimne ohe

„Laeva viimne ohe“ on  tuntumaid Amandus Adamsoni allegoorilisi mereteemalisi teoseid ja sellest valmis mitmeid versioone.

Esimese modelleeris skulptor 1899. aastal vahas ja see on tänaseks päevaks kadunud. Võib oletada, et antud kipsivalu on tehtud kadunud vahamudeli järgi, sest selle signatuuril on aastaarv 1899.

Sajandivahetusel valmistas Adamson Peterburi Portselanivabrikule sama kuju mudeli paljundamiseks biskviitportselanis. Biskviitportselanist kujudest üks asub Tartu Kunstimuuseumis, teine Peterburis Ermitaažis.

1922. aastal kordab Adamson sama kompositsiooni kipsis. Kipsvalandile graveeritud signatuur ning kirje kinnitab, et kipskuju on tehtud Itaalias Carraras. Kipskuju oli ka marmorkuju mudeliks, mis raiuti samal ajal Carraras. Seda, et antud kipskuju on olnud marmorskulptuuri mudeliks kinnitab ka säilinud punkteerimismärgistus sama skulptuuri tagaküljel.

Eesti Kunstimuuseumis on hoiul kaks marmorist „Laeva viimset ohet“, mis Adamson valmistas 1922–1923. aastal ja 1926. aastal. Neist viimane on säilinud tervikuna, kuid varasem kuju fragmentaarselt, sest põles 1944. aasta märtsipommitamisel.

1907. aastal Adamsoni poolt koostatud nimestikust selgub, et ta nikerdas „Laeva viimse ohke“ kellegi härra Geise tellimisel ka pirnipuusse.

Skulptuur kujutab noort neidu, kes mässava mere vastu võitlemisest väsinuna toetub vastu murdunud masti. Väidetavalt sai Adamson inspiratsiooni Paldiski rannal nähtud tormist ja tuule poolt rüüstatud laevavrakist.