Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Olev Subbi loomingu lõpuossa kuuluv teos, kus näeme mitme talle olulise motiivi ja teema liitmist. Põhifookus on abstraktsionismil, milleni Subbi jõudis 1980ndatel. Talle pakkus huvi võimalus kanda maalidele värve nii, et nad ei kannaks ühtegi konkreetset informatsiooni. Näeme küll värvide komponeerimist läbi abstraktsete geomeetriliste vormide, kuid nende omavaheline rütmistatus ei ole literatuurne, vaid puhtalt kompositsiooniline.
Ühtlasi on Subbi toonud foonile kaks linnamotiivi. Linnamotiividega hakkas Subbi tööle juba 1970ndatel, pakkudes välja sageli oma reisimuljetest väljasetitatud kujutluslinnu. Hiljem jätkas ta linnade kujutamisega, lähtumata kunagi konkreetsetest linnadest, vaid pigem oma emotsionaalsetest muljejälgedest. Ülal paremal näemegi Subbi 1990ndate ja 2000ndate loomingule iseloomulikku lõunamaise linnafantaasia kujutamist.
Vasakul pool on seevastu äratuntavalt eestilik linnamaastik, mida Subbi ei ole maalinud ainult tumedamas koloriidis, vaid lisanud ka maamärgina kirikutorni. Kaugusest paistvat kirikutorni pidas Subbi Eesti maastikule väga iseloomulikuks ning kasutas seda motiivi mitmel oma teosel.
Teose foonil on Subbi kasutanud kompositsiooniprintsiipi, kus teos jagatakse kaheks: ühel pool on heledates ja soojades toonides unistuslik fantaasialinn, teisel pool tumedamates ja intiimsemates värvides äratuntavam kodukant.