Olev Subbi üks viimaseid teoseid on abstraktses raamistuses vaade kaugustesse. Sarnast motiivi kordas ta läbi kogu oma loomingu: maaliruumi on tekitatud avaus, kust paistab heledam, idüllilisem ja abstraktsem keskkond. Tegemist on maaliajaloost tuttava leiuga, mis aitab maaliruumi mitmekesistada. Tekivad vaated kaugustesse, ruumide topeldumised. Nõukogude ajal maalituna omandasid antud vaated ka poliitilise mõõtme, kuna viitasid paralleelmaailma olemasolule, mis on helgem ja parem kui reaalne maailm. Subbi jätkab siiski ka 1990ndatel ning hiljemgi antud motiivi kasutamist, kuid seekord juba puht maalitehnilistes ülesannetes. Siiski on aimata ka teatud sentimentaalset lähenemist: kaugustesse vaatamine on alati seotud igatsustega ning isegi kui see pole igatsus millegi konkreetse järele, on see ometi igatsus.