1966. aasta sügisel toimus Elmar Kitse isikunäitus Tartu Kunstnike Majas, mis oli murranguline mitte ainult Kitse loomingus, vaid ka kogu Eesti kunsti ajaloos. Siin demonstreeris Kits sadakonda enamasti poolabstraktset maali, mis olid peamiselt maalitud selsamal 1966. aastal. Käesolev töö näitusel ei osalenud, kuid kuulub orgaaniliselt ühte teiste samalaadsete töödega.
Kunstiteadlane Ene Lamp: „See näitus on sündmus. Tema väärtuste üle võib vaielda, teda võib mõista, kuid ta on fakt, mida ei saa arvestamata jätta. Kitse maalid kinnitavad, et uudsem maalikeel, mille osas tehti seni vaid kobavaid katseid või millel oli mõnikord juures noorusliku epateerimis tahte maik, on saanud küpse kunstniku vabaks ja kindlaks eneseväljenduse keeleks.“ Sellest näitusest räägitakse kui teedrajavast, mis esmakordselt ning väga jõuliselt näitas nõukogulikule kunstimaailmale abstraktse kunsti võimalusi. Kitse loomingu uue etapi olulisusest saadi aru juba näituse toimumise ajal, mil näiteks Voldemar Erm kirjutas: „See [näitus] toob rohkesti uudseid värskeid jooni nii autori enda loomingusse kui ka kogu eesti nõukogude maalikunsti. Käesolev näitus ei ole mingi juhuslik ega erakorraline nähtus, vaid see kajastab kontsentreeritud kujul kogu meie kultuurielus ilmnevat rahutult otsivat ning eksperimenteerivat ajastu vaimu.“