Mitmed 1966. aasta näitusel väljas olnud tööd kõnetasid otseselt inimese ja ühiskonna vahelisi suhteid, teised kaldusid sürrealismi, kolmandad tegelesid puhtalt vormi- ja värvidemänguga. Arvustustes mainitakse Kitse poolabstraktse orgaanilist väljakasvamist tema varasemast loomingust, kuigi erinevused on päris suured. Maalikunstnik Ilmar Malin märgib ühes arvustuses, et Kitse kunstis on „inimesed nende lõpmatute rohkete seisundite võimalustega“, aga ka sisemine pinge ning vaatenurkade rohkus.