Kell kuus peale lõunat

Tavapärasel moel ei huvitu Subbi akti puhul tema täpsemast psühholoogilisest iseloomustamisest, akt pakub kunstnikule huvi vaid alasti kehana ning värvilaiguna. Maal on laetud suurema erootilise igatsusega kui mõned teised Subbi aktid, kuid modelli passiivsus ja ükskõiksus vaataja suhtes juhib fookuse ikkagi maalilistele väärtustele. Torkab silma teose ruumiline käsitlus. Subbi on pannud modelli istuma keset tuba, kuid nii paremal kui ka vasakul küljel raamivad teda avaused järgmistesse ruumidesse. Ühelt poolt kaldaknast tulvav valgus ja teiselt poolt uksest nähtav heledam maailm avavad maaliruumi ning loovad isegi peibutuse või illusiooni näha maalis üleskutset mõelda sellele, mis jääb nende uste ja akende taha. Maali peasündmused on seega korraga nii toas istuv akt kui ka see seinatagune, mida maal ise ei kujuta, aga mida meie vaatajana võime vaid aimata.

Nii maali pealkiri kui maalil nähtavad motiivid, ennekõike akti lõdvenenud poos ning peen tool, millel ta istub, viitavad kodanlikele naudingutele, mida tajutakse peale tööpäeva lõppu. Subbi on küll maali üldkoloriidi valinud võrdlemisi ja isegi ootamatult tumeda, kuid tegelikult loovad toolitagused värvid omalaadse ekraani, mille taustal hakkab akti ihu veelgi heledamana mõjuma ja rõhutab seeläbi hedonistlikku muretust, elujaatust ja kergust. Subbi ei ole maali pingestanud ühegi trauma või küsimusega; erinevalt paljudest teistest tema maalidest pole ta teosesse külvanud fragmente nagu pusletükke, mille kokkupanek nõuab vaataja aktiivset kaasamõtlemist. See maal on loodud vastupanuta vaatamiseks ning nautimiseks.