Olev Subbi liidab käesoleval maalil taas erinevaid realistlikke ning unenäolisi fragmente. Vaade, mida näeme aknast avanemas, on vaade Subbi Liivalaia tänaval asunud ateljee aknast, kust paistis Tatari tänaval asuv Karl Burmani projekteeritud elumaja (sama vaadet on ta kujutanud ka maalil „Veebruar“). Tuttavlik on ka põllulillede ja viljapeadega täidetud vaas ning valge laudlinaga kaetud lauanurk − neid detaile kohtame paljudel Subbi maalidel ning võime seetõttu oletada, et need pärinevad tema mälukihistustest. Teiselt poolt on olukord tervikuna muidugi unenäoline. Nii mõneski mõttes võib oletada, et mitmed detailid ei oma Subbi jaoks erilist iseseisvat väärtust jutustustena, vaid need on olnud ettekäändeks värvilaikude loomiseks või kompositsiooni tasakaalustamiseks. Nii näiteks levib Burmani maja värvitoon ka mujale maali pinnale ning vaasis olevate lilleõite väikeste pintslilöökide rütm harmoneerub aknast paistvate sireliõite kujutamiseks kasutatud samasuguse pintslirütmiga.
Maali peasündmuseks on erinevate värvikihtide omavahelised segunemised ja kattumised. Maali keskel kujuteldavast trepist üles sammuva naisterahva figuur jaotab tumeda sambana maali kaheks võrdse suurusega ekraaniks. Vasak pool on valgusküllasem, selle fookuses on akt ning tema ihu värv defineerib peatooni. Ruum akti selja taga avaneb tänu aknale ka sügavusse ning seetõttu võiks maali vasakut poolt tõlgendada poolrealistliku juubeldusena, kus vaatajale pakutakse tõlgenduse kergendamiseks ka mitmeid jutustusele viitavaid realistlikke detaile (maja, akt, aken jne). Maali parem pool on seevastu tunduvalt abstraktsem, üksikud poolrealistlikud motiivid on unenäolised ja fragmentaarsed. Domineerivat keskpunkti ei ole, erinevad värvikihid segunevad suletud ruumis abstraktses põimingus. Säärase kaksikjaotuse tõttu võiks mõlemat maali poolt vaadata ka peaaegu iseseisvate teostena.