Kaheksas võõras linn

Võõraste linnade sarja kaheksas töö on mõtteline lõpp-punkt Olev Subbi aastakümneid kestnud huvile linnamotiivide vastu. Kuigi teame teda ennekõike aktide, maastike, portreede, figuraalkompositsioonide ning natüürmortide autorina, ilmuvad tema maalidele (tavaliselt foonile) ikka ja jälle ka killukesed linnadest. Näeme Tallinna vanalinna motiive, aga ka anonüümseid urbanistlikke keskkondi, maalitud enamasti justkui läbi hägu või udu. Linn on Subbi maalidel kohal, kuid mitte kunagi peategelasena, vaid pigem metafüüsilise keskkonnana. Sealjuures on huvitav märgata, et kui oma maastikes liigub Subbi sageli minevikku, kujutades motiive lapsepõlvest, siis linnamotiividega seisab Subbi olevikus − need on tsoonid otse tema ümbert.

„Kaheksas võõras linn“ kujutab väljamõeldud, kuid ilmselgete lõunamaiste nüanssidega linna. Olulisel kohal on siin kollane triip, mis ühendab koloriidilindina kõik kujutatud objektid kontseptuaalselt üheks harmooniliseks tervikuks. Sinav meri ja taevas ei mõju sedavõrd nostalgilisena nagu tavaliselt, vaid pigem emotsionaalselt neutraalsete värvipindadena, mis võimendavad esiplaanil olevaid heledamaid toone.