Juhuslik valgus

Läbinisti abstraktse kunstini jõudis Olev Subbi 1980ndatel. Teda huvitas selle juures ennekõike värv tema maksimaalsuses: et värv oleks maksimaalselt sõltumatu ega peaks kujutama ühtegi objekti. „Mina hakkasin abstraktseid pilte siis tegema, kui see oli kõige vähem huvisfääris,“ on Subbi ise öelnud. Oma õele kirjutas ta aga nii: „Hirmsasti huvitab küsimus, kui iseseisev võib olla maalikunst ja kuidas ta saab hakkama napima literatuursusega või päris ilma. See tähendab: kollane kaluri õlikuub ilma kalurita, mere sinine ilma mereta, ruum ilma horisondita, aga kogu maaliline materjal sama. Kas siis ka huvi pildi vastu säilib ja kas võivad tekkida emotsionaalsed vihjed millelegi üldiselt tuttavale.“

„Juhuslik valgus“ koosneb abstraktsetest vormidest ja nende kujutamisel kasutatud värvidest, kus fookus on külmadel toonidel. Subbi on tõesti loobunud igasugusest jutustusest ning tuttavate motiivide kujutamise asemel on avanud ruumi assotsiatsioonidele. Seda suuremat rõhku on ta aga pannud kompositsioonile. Hallikas kujundeid ümbritsev taust sõlmib kõik küll niikuinii tervikuks, ent märkame ka ühtlaselt värvilise kombinatsiooni all sirutuvat musta fooni, mis erinevaid osi seob. Ka värvide jaotamisel on Subbi soovinud tasakaalustada pildi erinevaid osi, näiteks kordab ta all paremas nurgas olevat kollast ka ülal vasakus nurgas.