Käesolev töö on maalitud 1861. aasta lõpus Olevanos, umbes poolesaja kilomeetri kaugusel Roomast. Olevano oli toona maalikunstnike seas eriti armastatud maalimiskoht, tänaseks on teada sadu Olevanos valminud maale ning kunstnike voor sinna jätkub.
Johann Köler elas Itaalias juba alates 1858. aasta lõpust ning alates 1859. aasta oktoobrist töötas ta Olevanos. Köleri peamise uurija Mai Levini sõnul avastas just Itaalias Köler looduses töötamise võlu. Ka Köler ise on öelnud, et pärast Pariisi Salongi külastamist „ei siis ega hiljem tekkinud mul soovi mingisuguseid maale kopeerida, sest ma leidsin, et loodus on parim õpetaja.“ Käesoleva vaate on Köler maalinud keskpäevavalguses, seetõttu ka helendav mäekülg pildi südames. Tekib omalaadne teatraalse kulissi efekt: kahel pool pildi servades tumedad puutüved nagu eesttõmmatud eesriided, keskel aga justkui prožektorite valguses helendav kalju. Varjud on napid ning teravad, kuid erilise meisterlikkuse on Köler saavutanud erinevate faktuuride kujutamisel: kivi, lehed, puu, töötava talumehe riided. Olles küll akadeemik, suudab Köler kaanonit värskendada, liites oma Itaalia maastikes hiilgavad käsitöö-oskused realismis ning emotsionaalse sisseelamise motiivi. Antud sisseelamine on muidugi dramaatiline: Köler mitte ainult ei jäädvusta loodust ja selle tekitatud tundeid, vaid tema sooviks on tõsta esile looduse mastaapsust, ülevust, afekti tekitavat teatraalsust. Inimene on taandatud ebaoluliseks maaliliseks detailiks, kel ei ole midagi lisada loodusele. Samas ei muutu Köler sakraalseks, hoides oma realistliku vormikõnega kogu motiivi hoomatava ning vaadeldavana.