Selle maali fookus näib olevat kollakatel majaseintel, nende varjunditel ja eksootilisel veidi pleekinud toonil, mida Mägi Eestist ei leidnud. Osavalt on ta maali vasaku serva maalinud küll koloriidi mõttes nüansirohkelt, ent kuna sealsed seinad on peaaegu monokroomsed, loovad nad ühtlasi neutraalse tausta. Seetõttu tõuseb teose paremas servas olevate majade värvikirevus veelgi rohkem esile, seda enam, et ka taevas ei ole maalitud liialt dramaatiliseks, vaid kaetud ühtlase sinise tooniga. Soojus ja elurõõm, mida majade kollakad seinad sisendavad, on üllatav, kuna alles mõned kuud varem Eestis maalides oli maailm Mägi kujutluses hämar, pingeline ja võib-olla isegi ähvardav paik. Capril toimub leppimine ja rahunemine, ka käesoleval maalil märkame kompositsiooni terviklikkust ning koloriidi peent läbitöötatust. Värvijanu ei ole Mägil kustunud, vastupidi, Capril näib ta taasavastavat oma paleti, suutes värvinüanssidena kõlama panna isegi tänava kohale kuivamiseks riputatud pesu. Eraldi tasuks sel maalil aga tähelepanu pöörata veel Mägi pintslilöökidele. Ta vahetab korduvalt nende suunda, laiust ja pikkust, kuid jätab samas tõmbed nähtavaks − me võime kergesti maali vaadates näha pintslilöökide trajektoori. See annab maalile ka kergelt visandliku mulje, elusus ei ole kadunud ning harmooniline kompositsioon ei hakka kannatama liigse konstrueerituse käes. Mägi ei tee nägu, nagu oleks selle maali autor mõni masin või anonüümne olend − nähtavale jäetud pintslilöök on ühtlasi märk kunstniku kohalolust, tema isiku lahutamatusest maalist ning sellest, et meie silme ees ei avane abstraktne vaade maailmale, vaid selgelt subjektiivne ning isiklik nägemus asjade seisust.