Capri maastik

Capri saarel viibis Konrad Mägi vaid umbes kuu aega 1922. aasta kevadel, kuid saadud elamused olid nii rikkalikud, et nende põhjal valmisid Capril ja hiljem Tartus mitukümmend maali. Idee minna Caprile sai Mägi ilmselt Ado Vabbelt ja Ants Laikmaalt, kes olid saarel juba varem viibinud. Capri tekitab ka Mägis vaimustust, ta on saarel õnnelik ning töötab innukalt. Kui varem puudusid Mägi maalidelt arhitektuursed motiivid (va mõned kirikud ja majakad), siis nüüd tõusevad Capri salapärased ja romantilised varemed korraga esiplaanile. Samuti maalib Mägi nüüd esimest korda mägesid, mida ta natuke oli kujutanud ka Norra maastikel enam kui kümme aastat varem.

Maailm näib Konrad Mägi Capril valminud maalidel nihkuvat tagasi oma sünnihetke. Mägi, kes kogu oma loomingu vältel oli otsinud kokkupuudet hetkega, mil tsivilisatsioon ei ole kõike veel ratsionaliseerinud ning korrastanud ja kes selle nimel maalis inimtühje ürgmaastikke Norra mägedes, Saaremaa kivistel randadel või Pühajärve plahvatava taeva all, võis Capril leida ühe teistsuguse säärase ürgmaastiku. Siin on näha korraga ka inimtekkelisi objekte, hooned ukerdavad mööda maastikku nagu katkiste karkudega sandid, vajudes lääpa ja kõveriti, kuid siiski visalt püsti püsides. Endiselt ei näe me askeldavaid inimesi, majad on neist tühjad ning mustavad aknad ei reeda kellegi kohalolu. Inimeste koha täidavad väändunud vormid ning kõige mitmekesisemad värvid, mis on maastiku endale vallutanud. Maastiku ürgsust ja teatud metsikust toetavad ka foonil kõrguvad kaljumassiivid ning varakevadised (Mägi oli Capril märtsis ning aprillis) raagus puud, mis joonistavad majaseinte taustale oma ürgse ornamentika. Kuigi Capri vaated on oma romantilisuses ning täieliku kooskõla otsimises harmoonilised ja ilusad, on neis teostumas ka Mägi ammune soov leida maailmast üles need kohad ja hetked, mil maailm avaneks meile mitte valmisroana, vaid kohmaka eksperimendina kõigi oma vigade ja eksimustega − kuid samuti oma täieliku aususega.