Kui Konrad Mägi Saaremaa maalidel võimendasid värvid looduse koloriiti niivõrd intensiivselt, et nende energeetiline laetus kasvas mõneti suuremaks looduse omast, jäi Mägi maalide koloriit endiselt seotuks kujutatavaga. Merikapsaste tugev sinine, kive katvate samblike pruunid ringid või kiviklibu pleekinud valge said alguse loodusvaatlusest, ent Capril, kus loodus oli Mägi jaoks eksootiline ja võõras, lahutab ta värvi kujutatavast mõnes mõttes isegi julgemini. Olles küll värvides tagasihoidlikum, lakoonilisem, soovimata neid võimendada või pingestada, on näiteks sammastikuni viiv mäekülg kaetud abstraktsete värvijugadega, millele on raske leida vastet loodusest. Ka pildi südames veesilma ümbritsevad värviuuringud ei kujuta mitte midagi meile arusaadavat, nad on värvid iseeneses, olles saavutanud täieliku sõltumatuse sellest, mida maailm tol hetkel Mägile pakkus. Samavõrd autonoomne näib Mägi olevat ka kompositsiooniga, liigendades ruumi vastavalt maali, mitte maailma vajadustele. Ta valib välja elemendid, mis talle sobivad, ja jätab täienisti kõrvale need detailid, mis maali jaoks on tarbetud. Motiivivalikul ehk literatuursel tasandil torkab muidugi silma Mägi jätkuv lembus salapäraste arhailiste objektide vastu: kirikutorn pildi paremas servas ning mitte midagi kandvad sammastik maali vasakus servas on head näited kunstniku ihast leida moderniseerunud 1920ndatel hetki, mil kõik võiks alles sündida. Mägi ei lammuta, ei lõhu ega purusta olemasolevat maailma, tema maalid ei asu kunagi aktiivsesse dialoogi olemasoleva sotsiaalse korraga, vaid leebelt, ent ometi järelejätmatult viivad nad meid hetkedesse, mil see kord on kaotanud igasuguse tähenduse. Apokalüptiliste taevaste, intensiivsete rannamaastike või Capri varemete vahel võime imetleda maailma, mida inimene pole veel − või enam − jõudnud ära rikkuda.
