Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Sama moodi nagu oma eelmiste autoportreede puhul defineerib Subbi ka siin ennast kunstnikuna − näeme tema selja taga seinal maale. Subbi elulooga lähemalt kursis olev inimene tunneb kujutatud ruumis aga ära Subbi ateljee Tallinnas Liivalaia tänaval. Ent teiselt poolt ei rõhuta Subbi käesoleval maalil oma kunstnikuks-olemist liialt, nii maalid kui ka ateljeele viitav trepikäsipuu on maalitud foonile, nad ei ole tõusnud maali peasündmuseks. Fookuses näib olevat hoopis 77-aastase kunstniku enesejäädvustus mõtlikus, kuid ka kummaliselt vabas meeleolus. Subbi vaatab otse kaadrisse, ta on riides soliidselt, kuid mitte liiga pidulikult − ülemine särginööp on lahti, nahkse vesti hõlmad avali. See jätab mulje teatud argisusest või lihtsusest, autoportree maalimine pole olnud ennastõilistav rituaal, vaid isiklik peeglissevaatamine − selline ma olen, nii ma tunnen.