Aed

Linda Kits-Mägi oli lõpetanud Pallase Ado Vabbe õpilasena 1943. aastal ning hakanud näitustel esinema kolm aastat varem. Tema varasem looming jäi suhteliselt tähelepanuta ning rohkem hakati kunstnikust rääkima seoses 1960. aastal toimunud isiknäitusega Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis. Tol näitusel väljas olnud „Aed“ on pälvinud arvustajate eraldi tähelepanu. Virve Hinnov kirjutab ajakirjas Kunst nr 1/1961: „Linda Kits-Mägi rakendab oma võimeid maastikumaalis ka suurtel lõuenditel. Nendest oli personaalnäitusel parimatena eksponeeritud „Aed“ (1958), „Valgemetsa maastik“ (1959) ja „Tartu vaade Emajõega“ (1960). Kõik need teosed väljendavad pakitsevat elurõõmu, optimismi ja looduse helget ilu. „Aias“ täiendavad loodusmotiivi puude vahel jalutavad ja askeldavad inimesed, inimesed elustavad motiivi ka „Tartu vaates Emajõega“. Teosed on lahendatud õhu- ja valgusküllaselt, impressionistliku atmosfäärimaali laadis.“

Kunstiajaloolane Evi Pihlak kirjutab 1959. aastal toimunud NLKP XXI kongressile pühendatud vabariikliku kunstinäituse kataloogi eessõnas: „Oma temperamentse maalilise teostuse ja erksa värvimeelega kajastavad ta tööd paljudele meie kaasaegsetele inimestele omast ergast loodusetunnetust ja usku ellu. Et kunstnik sageli oma maastikega oskab orgaaniliselt siduda inimfiguure („Aed“), siis tõstab see veelgi ta tööde elulisust.“

Ka omaaegne vahetu näitusekriitika pühendas „Aiale" eraldi tähelepanu. Mai Lumiste kirjutab ajalehes Sirp ja Vasar: „Linda Kits-Mäe siiral loodusetajul ja tähelepanelikul vaatlemisoskusel põhinevad maastikud omandavad iseseisvama väljenduse päris 50-ndate aastate lõpul. „Aia" varasuviselt värskes roheluses ning intensiivselt sinises taevas on tunnetatav looduse intensiivne elu. Hele päikesepaiste ning tumedamad varjud loovad maalilise kontrasti, lubades ühtlasi kasutada peeni toonivahekordi."

Virve Hinnov ajalehes Rahva Hääl leiab aga: „Kunstnik annab loodustaju edasi elamuslikult ja värskelt. Ta on loonud suvisest lopsakast loodusest ka mitmed suured maalid, milles sünteesina jääb kõlama nakatav elurõõm ja optimism. Nende teiste hulka kuulub varemtuntud „Aed" (1958)."