Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Elmar Kits jõudis 1960ndate teisel poolel abstraktsionismini, mis siiski mitte alati polnud täienisti abstraktne, vaid siin-seal vilksatasid realistlikumad motiivikillud (käesoleval juhul näiteks fragmendid inimeste nägudest). 1960ndatel mõjusid Kitse teosed nii poliitilise kui kunstipoliitilisena väitena. Alles kümmekond aastat varem oleks abstraktne teos olnud mõeldamatu, sest ametlik kaanon nägi ette ranget realismi. Kuna Elmar Kits suutis meisterlikult töötada mitmes laadis ja ta oli oma ideoloogiliselt sobilike töödega leidnud laialdast tähelepanu, siis oli Kitsel märgatav renomee. Huvitaval kombel otsustas Kits kasutada aga ametlikku tunnustust kaitsekilbina, mille varjus hakata hoopis eksperimenteerima. See võimaldas aga abstraktsemal või üldse katsetuslikumal lähenemisel ka laiemalt tugipinda leida.
Abstraktne kompositsioon on valminud mõned aastad pärast Elmar Kitse abstraktsete tööde esmakordset tutvustamist 1966. aasta näitustel. Kitse eeskujud on aimatavad, ennekõike Pablo Picasso vormikäsitlus oma äkilise rütmi ja murtud nurkadega paistab olevat teda palju mõjutanud. Kompositsiooniliselt kasutas Kits oma abstraktsetes töödes sageli võtet, kus ta maali servad jätab monokroomseks, nii et pildi südames oleva kujutise ümber tekib justkui teatud lisaraamistus. Pallasliku koolkonna esindajana on Kits keskendunud aga ennekõike siiski värvile: heledate ja tumedate, külmade ja soojade toonide vaheldumine, sulandumine, lõikumine paelub Kitse samavõrd palju, kui omaaegsetes impressionistlikes töödes.