Aleksander Uuritsa maalid on võrdlemisi haruldased, kokku on neid teada vaid mõnikümmend, neist esimesed valminud 1909. aastal. Käesolevas teoses võib näha mitmeid Uuritsa loomingule iseloomulikke märksõnu. Interjööri lihtsus viitab Uuritsa varasele huvile ühiskonna nõrgemate kihtide eluolu vastu, kummastav valguslaik ja mõistatuslik meeleolu mõjuvad aga mõneti sümbolistlikult, mida võib selgitada kunstniku Peterburis tärganud sümbolismi-huviga. Ühelt poolt võikski maali tõlgendada lihtsa koduse ning õhtuse vaatena, kuid teiselt poolt teame Uuritsa suurt huvi eksistentsiaalsete teemade (elu, sünd, surm jne) vastu. Sellele teadmisele toetudes võime tõlgendada tühja, kuid kordasätitud voodit kellegi lahkumisena ning kummargile vajunud naisterahvast leinajana, mida aitab veelgi välja joonistada akna suur must rist. Maaliliselt on Uurits olnud samas silmatorkavalt vaheldusrikas, kusjuures eraldi tuleb esile tõsta oskuslikku valgusekäsitlust. Väike valgusallikas pildi südames moodustab fookuse, kuid pangem tähele ka värvide tasast avanemist lambi juures ning nende hämarusse mattumist ja pooltoonide esiletõusmist pimedamates nurkades.