Evald Okast peetakse sageli pallaslaseks, kuigi ta päevagi selles koolis ei õppinud. Sedavõrd loomulik näib olevat Okase kiindumus kõige pallasliku vastu. 1955. aastast märgitaksegi tema loomingus teatud pööret nimetatud suunas: ajaloolis-ühiskondlike teemade kõrvale tõusid ka üksikisikud. Selle jaoks oli tõuke andnud mitu Kihnu saarel veedetud suvekuud, mil Okas aktiivselt töötas. Hästi on teada tema arvukad kalurite portreed, samuti kujutas ta hulgaliselt saarerahvast. Kunstiteadlaste sõnul on tegemist „lüürilise intermetsoga“ Okase loomingus, mis muutub maalilisemaks, pintslikirja poolest vabamaks.