Alfred Hirv siirdus Peterburi kõigest 15-aastasena ning juba kaks aastat hiljem tegi kohalik kunstnike selts noorele andele ettepaneku osaleda nende näitusel. Hirv oli nõus. Ta näitab korraks oma töid ka Tartus ja Tallinnas, kuid on Eestisse kolimiseks liiga rahvusvaheline mees. Enne Peterburis paikseks jäämist viibib ta veel Roomas ja Münchenis (hiljem ka Pariisis ja Hispaanias) ning tasapisi koorub välja Hirve meelisžanr: vanade hollandlaste traditsioonis loodud natüürmordid. Tõsi, on teada ka portreid, poolakte, isegi figuraalkompositsioone, mida eesti kunstis pole kunagi eriliselt viljeldud. Hirve mahe ja tõetruu laad leidis Peterburis palju austajaid ning Hirv, kes nüüd signeeris oma töid juba kirillitsas kui „Girv“, oli äärmiselt populaarne, kuni tema varajane surm 1918. aastal edukäigu katkestas.