Aleksander Vardi, Pallase kunstikooli üks esimesi õpilasi, oli 1946. aastaks läbi teinud juba üle 20 aasta kestnud loomingulise karjääri ning nii mõnedki pöörded oma käekirjas. Ta oli äratanud laialdast tähelepanu, kriitika suhtus temasse positiivselt ja nimetas Vardit nii poeediks kui ka romantikuks. 1940ndatel toimus aga pööre: Vardi koloriit muutus ähvardavamaks, kunstnik ise tõmbus aga kunstielust tagasi. Selle põhjuseks on oletatud intensiivset töötamist suure isiknäituse nimel, mis pidi toimuma 1944. aastal. Kuid sellele plaanile tõmbas kriipsu peale tulekahju, mis hävitas Vardi ateljee koos seal olnud maalidega. Lisaks suure osa 40ndate loomingu hävimisest oli see ka moraalne löök.