Näitus Värvide sümfoonia Kuressaare linnuses

Koostöös Eesti Kontserdi ja Saaremaa ooperipäevadega toimub 2. juulist kuni 2. augustini 2015. aastal Kuressaare linnuses näitus “Värvide sümfoonia. Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonist”.

Näitus tutvustab Eesti maalikunstnike Saaremaal ning Itaalias valminud töid Enn Kunila kollektsioonist. Väljas on Konrad Mäe, Ants Laikmaa, Amandus Adamsoni, Eerik Haameri, Johannes Võerahansu ja Johannes Greenbergi maalid.

Konrad Mägi viibis Saaremaal 1913. ja 1914. aastal – tema tervis oli nigel ning vajas turgutamist mudaravilas. Lisaks ei olnud ta suutnud pärast aastaid välismaal elamist enam vaimustuda Eestist, kuna “pääle Pariisis olekut näib kõik igav”. Seetõttu vajas tundliku meelelaadiga Mägi uusi kogemusi ning koos sõbraga minnaksegi esimene kord Saaremaale 1913. aasta juunis. Nagu on märkinud tema hea tuttav ja hilisem elulookirjutaja Rudolf Paris, tunnistas Mägi peatselt, et tervis on parem ja isegi maalimine edeneb – juba olevat valmis kümmekond etüüdi. Need etüüdid võttis ta sügise saabudes kaasa Viljandisse, kus neid edasi maalis, kuni saabub 1914. aasta suvi ja Mägi läheb tagasi Saaremaale. Tol teisel suvel valmib oletatavasti suurem osa Mäe Saaremaa-ainelistest töödest. Need on “täis värvivärskust ning jõudu” ning kui Mägi oma Saaremaa-seeriat näitusel eksponeerib, on tulemuseks üleüldine vaimustus.

1920ndate aastate algul reisis Mägi aga Itaaliasse, viibides peamiselt Roomas, Veneetsias ja Capri saarel. Ka siin tundis ta end õnnelikuna ning saadab kodumaale postkaarte, kus väljendab vaimustumist: “On niisugune tundmus, nagu oleks üle hulga aastate koju jõudnud. Kuigi praegu siin väga ebamugav elada on, siiski tundmus suurepäraline ja tahtmine elada ja midagi veel ära teha – siin tunnen elul mõtet olema,” annab ta kodustele teada. Mägi alustab hoogsalt maalimist ning tema peaaegu kolmveerand aastat kestnud Itaalia-seiklus tähistab ühtlasi uue loomeperioodi algust. “Minu natuuris on ikka vist midagi väga palju lõunamaalast. Kõik see terve Rooma on niisugune, et ta iga päevaga huvitavam paistav. Igatahes siit maalt ma nii kergesti lahkuda ei taha,” kirjutab Mägi.

Ants Laikmaa oli Itaalias mõni aasta enne seda, kui Mägi Saaremaale läks. Majanduslikult äärmiselt kitsastes tingimustes reisides suudab Laikmaa aga imekombel hinges püsida ning isegi Capri saarele reisida, kus ta otsustab planeeritud poolteise päeva pikkuse reisi venitada pea poolteise aasta pikkuseks. Saarel valmib Laikmaal hulgaliselt portreesid ja maastikuvaateid, mis mõnede uurijate arvates moodustavad Laikmaa loomingu paremiku, näiteks Villem Raam kirjutab: “Laikmaa looming saavutab nüüd oma kõige meisterlikuma, värvijõulisema ja kompositsioonitihedama väljenduse.” Ta tõstab esile värvide erksuse, mis vahepealsetes töödes olid hakanud tuhmuma; samuti mägimaastiku kujutamisel saavutatud rütmilisuse.

Esmakordselt Caprile saabununa kirjutas Laikmaa peagi Friedebert Tuglasele: “Meeldiv paik, kallid inimesed, odav ja ilus ja rahulik elu. Maalimotivisi palju.” Ta satub vaimustusse saare võimsast loodusest ja eksootilisest ilust. “Jah, Capri, see kunstnikkudesaar, ta on kõik mu ilusad ettekujutused kõrgelt üle trumbanud!” kirjutab ta. “Ma sõitsin siia esialgselt üheks päevaks ja vaimustasin ennast Caprist 3 päeva, aga kui ma nelja päeva ja nädalat siia poleks jäänud, oh kui vähe aimu mul tast kaasa oleks olnud võtta. Mis võivad siis veel kolm-neli kuud ja aastat siin tähendada! Ega loodust ju kuskil ilust tühjaks saa imeda, ta avab ikka uued salved, sügavused ja saladused, mida kauem sa ta juures viibid ja vaatad, ta sisse tungid.”

Muide, eriline side näib Laikmaal olevat kaljudega. “Paradiis! Alati selge sinine taevas, ümber saart vesi, mille sarnast ma enne pole näinud: tumedam ja selle juures selgem azuursinine, mille sisse end hiigla kaljud peegeldavad,” kirjutab ta näiteks ühes kohas. Tuglasele kirjutab Laikmaa aga Capril viibimise esimestel nädalatel: “Soomes oli mul mitu “minu kaljut” – siin veel ei ühtegi “oma”.” Võimalik, et selleks “oma kaljuks” saigi keiser Tiberiuse hauaga kalju ning seda ümbritsev vesi, mida Laikmaa on kujutanud ka ühel näitusel oleval tööl.

Amandus Adamson käis Itaalias ainukesena regulaarselt. Esimene reis sinna toimus juba 1897. aastal, kuid ka järgnevatel kümnenditel kosutas ta seal kas oma tervist või töötas Carrara marmori ning teiste vahenditega oma skulptuuride juures. Lisaks kõigele kohtus ta Itaalias ka oma abikaasaga ning just seal sündis neile tütar. Käesoleval näitusel on väljas üks Adamsoni viimaseid maale, mille ta lõi pärast nostalgilist reisi paikadesse, kus ta oli nooruspõlves käinud.

­­

Johannes Võerahansu kujutas Saaremaa puhul mitte niivõrd loodust, vaid inimesi ning nende traditsioonilist eluolu. Eriti just 1930ndatel aastatel keskendus Võerahansu saarlaste elulaadile, maalides sageli nende töid ja tegemisi. Eerik Haamer oli erinevalt sisemaal sündinud Võerahansust päritolult saarlane. 1930ndatel aastatel maalis ta sageli Ruhnu saare inimesi ja loodust, kuid kujutas ka Saaremaad. Tema 1945. aastal valminud “Vaika maastik” on traagilise taustaga: teos on loodud Rootsis, kuhu Haamer põgenes just nimelt Vaika saarte kaudu. See viimane vaade kodumaale oli Haamerile sedavõrd oluline, et maalis täpselt sama motiivi järgnevatel aastakümnetel veel mitu korda. Näitusel on eksponeeritud kõige esimene variant.

Lisaks neile maalidele on näitusel väljas ka kaks suuremõõtmelist Johannes Greenbergi teatriteemalist figuraalkompositsiooni.

Näituse kuraator Eero Epner

Näituse kujundaja Tiit Jürna

Näituse kuraator Eero Epner tutvustab näitust alljärgnevadel kuupäevadel:

2. juulil kell 12.00 ja kell 17.00 kuraatori ekskursioon

3. juulil kell 12.00 ja kell 17.00 kuraatori ekskursioon

22. juulil kell 16.00 loeng Eerik Haameri teemadel

23. juulil kell 13.00 loeng Konrad Mäe teemadel