Tagasi meediakajastuste lehele

Postimees: Kolm pärli linna südamest

14.02.2018

Eero Epner, Postimees

• Kultuuriveduri Enn Kunila kollektsiooni värviküllased maale näeb raekojas.
• „Rõõm linna südames“ näituselt valis kolm erilist maali välja Eero Epner.
• Epner räägib Herbert Luki, Konrad Mägi ja Paul Burmani kolmest maalist.

 

Tallinna raekojas avatakse täna Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kunstinäitus „Rõõm linna südames. Maalid Enn Kunila kollektsioonist“. Näituse keskme moodustavad harmoonilised ja õnnerikkad maastikud ning värviküllased ja elujaatavad linnavaated eesti kunsti kuldajast, aastaist 1910–1945. Tööd pärinevad väljapaistvatelt eesti meistritelt: Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Paul Raud, Nikolai Triik, Paul Burman, Ado Vabbe, Herbert Lukk, Villem Ormisson, Richard Uutmaa, Eerik Haamer, Endel Kõks ja teised.

Postimees palus Eero Epneril valida näituselt välja kolm tööd ja kirjeldada, miks just need maalid on tähelepanuväärsed kunstniku loomes ning täna Eesti kunstiloos. Eero Epner räägib Herbert Luki maalist „Tänav, plangud ja majad“, Konrad Mägi tööst „Saaremaa. Etüüd“ ja näituse tunnusmaalist, Paul Burman tööst „Raekoja plats“.

 

Herbert Lukk „Tänav, plangud ja majad“. 1918 

Eesti kunstiajalugu on täis kadumisi. Sõdades hävinud, tulekahjudes põlenud, pommitabamuse saanud, paatides ära viidud − nii võiks kirjutada sadade maalide kujuteldavasse biograafiasse. „Tänav, plangud ja majad“. 1918

1919. aasta märtsis ilmus ühes ajalehes teiste kuulutuste vahel väike, mõneveerune lookene. „Ei ole õige ning korras, et me oma algava, väikse alles ellu raiuva rahvakese esimesed vähesed vaimlised eluandvad jõud kohe esimesse ritta tulde saadame,“ kirjutab seal Ants Laikmaa. „See ei ole õige ega korras ega õige majapidamine.“

Laikmaa raevu võib mõista. Viimaste kuude jooksul oli Vabadussõjas langenud mitu tema õpilast, kellest ta lootis olulist täidet ikka veel väga õhukesele eesti kunstnikkonnale. Üks neist langenuist oli Herbert Lukk, alles 26-aastane professionaalne sõdur, teeninud aastaid Vene armees lipnikuna, kelle hoolde usaldati keerukad kuulipildujad, kuid ühtlasi juba ka maalikunstnik.

Me ei tea tema kohta tänaseni just liiga palju. Lukk on mõistatus, kuid elulootühikute kõrval on olulisim ja sama mõistatuslik küsimus: miks maalis Lukk just nõnda? Omaaegsed arvustused mainivad „mahlakat pintslitõmmet“ ja „päikesepaiste otsimist“, ent tänasest perspektiivist vaadatuna võib lisada, et midagi oli Luki kunstis teistmoodi kui teistel.

Kuigi eesti kunsti kaanon ei olnud toona veel välja kujunenud, võis ettevaatamatu üldistaja väita, et palju autoreid lähtub subjekti tundlikkusest: see tähendab, maal on autori ja maailma vahelise suhte tulemus. Maailm võib vaimustada, šokeerida, masendada, elevile ajada, kuid kunstiteos sünnib alles siis, kui sellel kõigel on olnud kunstniku mõistusele või tundeelule mingisugune mõju. Jah, muidugi võib nii väita kõigi kunstiteoste kohta, kuid Herbert Luki maal näib huvituvat mitte niivõrd hetkeliste isiklike elamuste väljendamisest, vaid püüab tabada midagi objektiivset. Mingisugust korrapära, rütmi, struktuuri. Kuigi fookuses on värv, ei segune need nägemisimpulsi või emotsiooni ajel, vaid fookuses on värv ise: autonoomne ja iseseisev, mingil määral isegi objektiivne ja tõene.

Ajas on Luki eripära veelgi suurenenud, kuna sageli samastatakse eesti vanemat maalikunsti ebaõiglaselt ainult romantiliste loodusmotiividega. Luki pöördumine kontseptuaalsete linna- ja värvikäsitluste poole torkab seda rohkem silma ja võiks torgata enamgi, kui ta oleks jõudnud maalida rohkem. Ent säärane võimalus ei olnud enam kirjutatud Herbert Luki lühikesse elulukku.

 

Konrad Mägi „Saaremaa. Etüüd“. 1913–1914

Konrad Mäe suurus ei peitunud tema eksimatuses, vaid tema julguses pidevalt riskida. „Õnn ei ole meie jaoks, vaeste maa poegade jaoks,“ kirjutab ta ühes varases kirjas. „Meie jaoks on kunst ainuke pääsetee, kuna hetkel, kui hing on täis elu igavest kannatust, avab kunst meile selle, mida elu anda ei suuda. Seal, kunstis, omaenese loomingus, võib leida rahu.“ See aga tähendab, et kunst ei olnud Mäe jaoks võimalus „maalida kenasti“, vaid see pidi täitma tema eksistentsiaalset tühikut. Kunst ei olnud tema jaoks valik, vaid väljapääs. Juba noorukina kindlustas ta endale hästitasuva töökoha ning oleks võinud säärasena jätkata elu lõpuni, kuid üks teatav hingeline auk pani teda otsima isikliku pääsetee järele, mille ta leidis lõpuks maalikunstis.

Mäe käekiri muutus pidevalt, ta ei jäänud truuks ühelegi leitud valemile, vaid liikus pidevalt edasi uutele, senitundmatutele väljadele. Rahutu natuurina ei pööranud ta üleliia palju tähelepanu maali konstrueerimisele, vaid lähtus pea alati vahetust impulsist, mida tajus ennekõike looduses. Loodus ei olnud tema jaoks objekt, mida distantseeritult naudelda, vaid värav salapärasesse, müstilisse ja ka igavikulisse. Teatud mõttes ei saanud Mägi kunagi valmis, tema loomingus oli elu lõpuni palju eksperimentaalset (ehk säärast, mida ta polnud varem teinud) ning kaugeltki mitte iga tema teos ei ole kullaprooviga. Kuid ilma sääraste riskideta ei oleks sündinud ka erakordset.

1913. ja 1914. aasta suvedel Saaremaal Kihelkonnal valminud tsükkel Saaremaa vaateid on esimene kord, kui mõni kunstnik kujutab Eestit moodsa kunsti vahenditega. Mägi maalib Saaremaal kiirelt, usaldab oma impulsse, värvid ei kattu nähtava maailmaga, vaid Mäe kujutluspildiga. Ta töötab siin maalil improvisatsiooniliselt, kirglikult, tikkides maalipinna tihedalt täis erakordselt jõulisi värvilaike ja ootamatuid kombinatsioone, mis sobib tema maalijakäekirjaga kõige paremini. See kõik pole aga ainult loodus- ega värvivaade, vaid ühe inimese isiklik ja lõppematu retk paiga poole, kus tema hing võiks lõpuks leida rahu.

 

Paul Burman „Raekoja plats“. 1916

Eesti kunstiajalugu on täis kadumisi. Sõdades hävinud, tulekahjudes põlenud, pommitabamuse saanud, paatides ära viidud − nii võiks kirjutada sadade maalide kujuteldavasse biograafiasse. Paljud maalid pole aga kadunud, vaid lihtsalt igal pool inimeste kodudes, sest kujutav kunst ei olnud Eestis kunagi ainult kõrgklassi ega isegi pelgalt kodanluse käeulatuses, vaid seda võisid endale osta ka noored perekonnad või üliõpilased. Konrad Mägi esimesed maalid maksid sama palju kui kümme pudelit tavalist parfüümi ning lihttöölisele piisas tõhusast töönädalast, et endale mõni Mägi töö lubada.

Paul Burmani „Raekoja plats“ on üks säärastest maalidest. Seda on peetud kadunuks ning ainuke säilinud märge oli üks mustvalge foto Tartu Kunstimuuseumi arhiivis. Hiljuti ilmus ta aga uuesti välja ning on nüüd − võib-olla üldse esimest korda − avalikkuse ees.

Burman on üks huvitavamaid kunstnikunatuure Eesti kunstiajaloos. Tema monograafia autor kirjeldab Burmanit kui obsessiivset, peaaegu parandamatult kirglikku kunstnikku, kelle jaoks maalimine oli hädavajalik osa eksistentsist ning kellelt selle äravõtmine oleks võrdunud südametöö lakkamisega. Romantiline müüt kõneleb, kuidas väike Burman oli akna peale hingeõhku puhunud, et paberi puudusel sinna näpuga joonistada − ning muidugi loomi, keda Burman kogu elu maalis. Säärane tungiline lähenemine kunstile jätkus kogu elu: Burman maalis palju, kiiresti, sageli impulsist lähtudes, jätkates töötamist ka siis, kui aastaid haiglas lebas.

Hoolimata eluraskustest on Burmani kunst optimistlik, elujaatav, tungides läbi selle tumeda tihniku, mida mõned nimetavad olemise paratamatuks kaasosaliseks. Ka „Raekoja plats“ on oma talvises vaikelus täis valgust, mis peegeldub igas Raekoja platsi ümbritseva maja aknas. Meile mõjub see maal ka ajaloolise dokumendina, arhiveerides emotsionaalselt saja aasta taguseid inimesi, loomi ja hooneid, kuid Burmanile oli maalimine alati mitte meile teadaoleva reaalsuse kopeerimine, vaid lahutamatu osa ühe uue maailma loomisest või vähemalt teistsuguse rakursi pakkumisest olemasolevale. Ja säärane kunsti võõrandamatu privileeg on tänapäeval, mil üha enam nõutakse kõigile ühtmoodi kehtivaid tõdesid, vägagi värskendav.

 

Ilmunud ajalehes Postimees 14. veebruaril 2018