7. märtsil 2020 möödus 90 aastat maalikunstnik Olev Subbi sünnist. Sel puhul kogunesid Enn Kunila kunstikollektsiooni galeriis kunstniku lähedased, sõbrad ja loomingu austajad, et luule, muusika ja maalide keskel meenutada Subbit ning nautida tema värviküllaseid maale, millest kiirgab ilu, harmooniat ja igatsust.
„Olev Subbi ütles, et sünnipäev pole liikuv püha ja see on põhjus, miks me täna oleme tema tööde keskele kogunenud,“ lausus Enn Kunila näituse avamisel. „On suur privileeg elada Olev Subbi maalide keskel. See on kunst, mida ma väga armastan ja naudin ning mis on mind paelunud aastakümneid. Olev oli alati rõõmus rääkides kunstist ja just seda rõõmu olen ma temalt õppinud. Need aastad ja sõprus Olev Subbiga ei unune iialgi“.
Näituse avamisel kõlasid kaunid viiulihelid Mari Polli esituses ning Marie Underi luule Kersti Kreismanni esituses.
Enn Kunila kunstikollektsiooni kuulub 40 Olev Subbi maali kõikidest tema loomperioodidest, näitusel on väljas 35 maali.
Olev Subbit ja Enn Kunilat sidus lähedane sõprus, mis algas 1990. aastate alguses ning kestis paarkümmend aastat kuni kunstniku lahkumiseni 2013. aastal. Kunstialastele vestlustele lisandusid aja jooksul Subbi nõuanded Kunila kollektsiooni täiendamisel eesti vanema maalikunsti teostega, aga ka ühised reisid erinevatesse kunstimuuseumitesse üle kogu maailma ning koostöös läbi viidud harrastajate maalilaagrid Hiiumaal.
Eero Epner on näitust saatvas kataloogis kirjutanud: „Subbi teoseid vaadates juhatatakse vaataja ideaalsetesse keskkondadesse, kus kehtivad küll Subbi valitud printsiibid ja ideaalid, ent mis püüdlevad sedavõrd kompromissitult absoluudi poole, et nende ideaalidega nõustumine või neist keeldumine muutuvad ebaoluliseks. Olev Subbi maalidel näeme me ühe inimese järjepidevat ja aastakümneid kestnud ideaalide otsimist, katkematut liikumist maalist maali selle poole, mida võiks kirjeldada elu eesmärgina või isegi tuumana. Pole siis imestada, et Olev Subbi jaoks olid tema teosed mitte elu kõrvalprojekt, vaid elu ainumõeldav väljendusvorm. See, kuidas Subbi maalis, oli ka viis, kuidas ta soovis elada“.