Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Heili Sibrits
ajalehe Postimees kultuuritoimetuse juhataja
Siil jookseb ümber kännu ja ümiseb: «Mõnus, mõnus, mõnus.»
Mööda läheb põder, kes uurib siililt, et mis siin mõnusat.
Siil siis õpetab põtra, et jookse ka ümber kännu ja siis sa saad teada.
Põder jookseb, kuid aru ei saa.
«Kas sa siis ei tunne, kuidas rohukõrrekesed kõhu alt kõdistavad?» küsib siil segaduses põdralt.
Firenze kesklinnas Santa Maria Novella kiriku vastas asuvas esinduslikus Novecento kunstimuuseumis näituse «Visioni dal Nord» avamisel rääkis kuraator Eero Epner just selle anekdoodi, rõhutades, et eestlased ja itaallased pole ühesugused ning ka meie kunst on erinev.
Pärast 40 minutit kestnud tänuavaldusi (alustas Firenze linnapea, siis astus pulti Eesti suursaadik Itaalias, edasi võttis kiitmise üle Eesti kultuuriministeeriumi kantsler ning Novecento kunstimuuseumi direktor) kõlanud anekdoot võeti vastu peaaegu õhtu võimsaima aplausiga. Veel tormilisem oli aplaus siis, kui viimase kõnelejana asus tänupulti näituse «peasüüdlane» Enn Kunila, kes kinkis suure lillekimbu oma abikaasale ja näituse kaaskorraldajale Maris Kunilale.
Uhkele avamisele, kus esinesid Ain Anger («Mul oli parasjagu vaba aeg, Eesti asja tuleb ikka ajada»), Mari Poll ja Mihkel Poll, tuli peaaegu 300 kunstihuvilist. Novecento kunstimuuseumi inimeste sõnul pole nii suurt rahvahulka äsja avatud majas veel nähtud.
«Mulle väga meeldib, olen väga rahul,» lausus avamise järel Enn Kunila, kelle eestvedamisel ja rahastamisel näitus teoks sai.
Kunila jääb oma tundeid väljendades vaoshoituks, kuid noored itaallased, kellelt uurin näituse kohta, vastavad ülivõrdes. Ma ei tea, kas viisakusest või on nad leidnud uue maa, uued kunstnikud. «Värvid! Ja maastikud, need on võrratud,» põhjendab näiteks teist aastat kunsti õppiv neiu. Näitusele sattus ta peaaegu juhuslikult, ta kodutee läheb muuseumist mööda ning nii silmas ta kutsuvat plakatit.
Oodata on publikut
Maailma ühe peamise kunstilinna mainekas muuseumis, mis asub Uffizi galeriidest kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, on eksponeeritud 33 maali Kunila kogust, sh Nikolai Triigi, Ants Laikmaa, Villem Ormissoni, Endel Kõksi, Paul Burmani, Elmar Kitse jt teosed. Eraldi tähelepanu on Konrad Mäe maalidel, millele on pühendatud omaette saal.
Itaalia kunstikriitiku Arnaldo Colasanti sõnul on üllatav, et jäisel põhjamaal, kus itaallaste ettekujutuses on pidevalt külm ja lumi, ning kuumal ja päikeselisel Itaalial on väga palju ühist.
«Kindlasti tulevad firenzelased sellele näitusele,» kinnitas kunstiekspert Colasanti. «Nüüdisaegne ja 500 aasta tagune Firenze on kaks erinevat linna. Firenzes on suur huvi portreemaali ja maastikumaali vastu, seetõttu leiab publik eesti näitusega kontakti. Firenzelased näevad sel näitusel maastikumaalides meloodiat, unistusi, unenäolisust. Samas pole tegemist Chagalliga, seega mõjuvad need tööd uudsetena. Lihtsate sõnadega öeldes on eesti kunstnike maalitud maastikes näha, et autorid on olnud nendesse maastikesse armunud.»
Tahetakse suuri nimesid
Kunstipublik tahab eelkõige näha suuri nimesid, seega on tundmatu maa tundmatute autorite näituse korraldamine alati suur risk. «Firenze ei ava end sellistele näitustele kergesti,» tunnistab Arnaldo Colasanti, kelle kinnitusel viivad läbimurdeni järjepidevus ning väiksed sammud.
Poolteist aastat kestnud ettevalmistus tipneski 3. märtsil avamisega, millel osales ka Firenze linnapea Dario Nardella. Viimane oli võlutud Eesti maastikest ja värvidest. Näitusele tegi linnapea reklaami ka oma Twitteri kontol.
«See on selge ja otseselt jutustav kunst, mis kindlasti läheb südamest südamesse, ning seetõttu on Itaalia publikul seda väga lihtne mõista,» arvas linnapea, kes suure ja sugugi mitte teeseldud huviga kuulas kuraator Eero Epneri tehtud ekskursiooni.
«Miks pole eesti kunstis kujutatud alasti inimkeha?» uuris näiteks renessansi sünnilinna praegune linnapea Epnerilt, kui viimane oli öelnud, et Villem Ormissoni maalid on erilised just seepärast, et neil on kujutatud alasti kipskujusid. «20. sajandi alguses, mil maalikunst tekkis, polnud eestlased harjunud ega pidanud siivsaks alasti inimkeha kujutamist,» vastas kuraator küsimusele.
Peale selle küsis linnapea, kas Ormisson oli kunagi käinud Pariisis (sest maalides oli midagi pariisilikku; vastus: ei, aga ta õpetaja käis) või kuidas mõjutas Itaalia maastike maalimine meie kunstnike koduste maastike maalimist ning valguse nägemist, kas Eesti maastikke hakati samuti idealiseerima? Epner vastas lühidalt, pikkides vastusesse infot Eesti ajaloo ja kunstnike eluloo kohta.
Kui linnapea Ants Laikmaa Capri vaateni jõuab, rõõmustab ta kui väike laps, tundes ära maalitud koha, ning veerib kõva häälega kunstniku nime.
Linnapeale Kunila kollektsiooni tutvustades väitis Epner, et Herbert-Joachim Luki «Tänav, plangud ja majad», millel on kujutatud vertikaalsetest triipudest maastik, näitab eestlasi: meil on tugevad tunded, kuid väljendame neid vaoshoitult.
Novecento kunstimuuseumi direktori Valentina Gensini lemmik ongi Lukk. «Tema tööd on originaalsed, kuid samas väljendavad need 20. sajandi suundumusi maalikunstis.» Lukk avaldabki Mäe kõrval kohalikele kõige rohkem muljet.
Maalid unelmatest
«Teil on valgus, meie otsime valgust. Teie näete värve, me õppisime värve nägema siis, kui meie kunstnikud neid maalisid,» lausus Epner näituse avamisel eesti ja itaalia kunsti võrreldes.
Televisioonis kunstisaateid teinud kunstikriitiku Arnaldo Colasanti arvates väljendub 20. sajandi alguse eesti ja itaalia kunsti erinevus kultuuritaustas. Viimasesse võib kinni jääda just itaalia kunstnik, samas kui eesti kunstnik on oma nägemuse väljendamisel vabam. «Itaalia värvid on agressiivsemad ja sensuaalsemad.»
Arnaldo Colasanti hinnangul näeb eesti kunstike maalitud välismaistes maastikes unelmaid. «Konrad Mäe Itaalia maalid kujutavad Itaalia unistust, kuid Eesti maastikes on rohkem reaalsuse kujutlemist.»
Arnaldo Colasanti kohtus eesti kunstiga esimest korda paar aastat tagasi, mil talle tehti ettepanek aidata kaasa Enn Kunila kollektsioonil põhineva näituse «Põhjamaa värvid» Rooma jõudmisele. Nüüd räägib Colasanti eesti kunstist põlevi silmi, itaallasele omaselt kirglikult žestikuleerides.
Colasanti lemmiktöö Firenze näitusel on Konrad Mäe «Capri maastik». «Sellel maastikul on väga eriline iseloom, see on väga tugev ja karm. Kui üldiselt on eesti maastikud vaikelus, siis see töö on liikumises. Me näeme siin maastiku hinge. Värvide abil on esile toodud arhitektuur maastikus.»
Kunstikoguja ja maastikumaalija Saverio Lastrucci on näitusest lausa vaimustuses, loomulikult on temagi lemmikuks Itaalia maastikud ning ka Luki tööd. Elmar Kitse maal «Suislepa» pakkus talle aga nii suurt huvi, et ta tuli eestlaselt uurima, kus maalile jäädvustatud paik asub.
Eesti näituse vastu on huvi tundnud juba näiteks Itaalia telekanal Rai 3, kus avamispäeval oli eetris näituseteemaline uudislõik. Näitusest on kirjutanud ka mainekas ajaleht La Repubblica.
Novecento kunstimuuseum on pühendunud 20. sajandi itaalia maalikunstile. Enn Kunila kollektsioonil põhinev näitus on Novecentos üks esimesi välisnäitusi ning see on kaasatud kultuuriprogrammi, millega Toscana pealinn Firenze võõrustab märtsi lõpus G7 riikide kultuuriministreid. «Kindlasti pakume selle oma ametlikus programmis ühe võimalusena välja,» kinnitas Firenze linnapea Dario Nardella.
Enn Kunila pani oma kunstikogule aluse umbes paarkümmend aastat tagasi ning tänaseks on tema kollektsioonist saanud üks suurimaid omataolisi Ida- ja Põhja-Euroopas. Kunstikogu fookus on üpris selge: Kunila huviorbiidis on ennekõike eesti rahvusliku maalikoolkonna nn õitseaeg 20. sajandi esimesel poolel, millega haakuvad selle koolkonna eellugu 19. sajandil ning jätkuajalugu, mida esindavad mõned 20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandi alguses tegutsenud ja tegutsevad eesti kunstnikud.
Kunila kogul põhinevaid näitusi on korraldatud nii Eestis (Eesti Kunstimuuseumi Mikkeli muuseum, Tallinna Kunstihoone jne) kui ka välismaal (Brüssel, Helsingi, Rooma). Kollektsiooni viimane väljapanek Roomas oli väga publikurohke, napilt paari nädala jooksul käis näitusel 8000 inimest.
21. maini avatud Firenze näituse puhul ilmus Kunila kollektsiooni ja näitust tutvustav kakskeelne kataloog, itaalia ja inglise keeles. Tekstide autorid on nii eesti kui ka itaalia kunstiteadlased. Näituse koostaja ja kataloogi toimetaja on Eero Epner, näituse kujundaja kunstnik Tõnis Saadoja ja kataloogi kujundaja Tiit Jürna.
Ilmunud ajalehes Postimees 7. märtsil 2017. aastal.