Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Minu huvi kunsti vastu on saanud alguse lapsepõlvest, kui ema käe kõrval esimesi kordi kunstinäitustel käisin. Sellest ajast on siiani meeles emotsioon, mille sain Eesti ühe kuulsaima kunstniku Konrad Mägi värviküllastest maalidest. Kunstihuvi suurenes minus aastatega, kuigi igapävaselt töötan ettevõtjana ja kunstialast eriharidust ei oma. Isiklikust kogemusest lähtuvalt võin öelda, et pean kunstihuvi äratamist noorema põlvkonna seas äärmiselt oluliseks ning püüan sellele kaasa aidata nii hästi, kui oskan.
Oma kunstikollektsiooni loomine sai alguse rohkem kui 25 aastat tagasi. Olen keskendunud eesti klassikalisele maalile alates 19. sajandi teisest poolest. Samuti pean tähtsaks eesti kunsti populariseerimist. Leian, et see ei ole mitte ainult iga koguja vabadus, vaid ka kohustus. Seda eriti Eesti-suguses väikeriigis, kus oma identiteedi hoidmiseks on kultuuripärandi, sh kunstiajaloo alleshoidmine ja tutvustamine äärmiselt oluline. Olen korraldanud näituseid, avaldanud katalooge ja raamatuid, toetanud monograafiate ilmumist, sest kunst peab jõudma publiku silme ette ning olema osa meie argipäevast. Üha enam olen aga veendunud selles, et eesti kunst on meie visiitkaart välismaal. Võime olla uhked, et meil on säärased maalikunstnikud nagu Konrad Mägi, Nikolai Triik, Johann Köler, Ants Laikmaa, Ado Vabbe, Elmar Kits jpt. Nende autorite tööd võiksid kaunistada iga muuseumi seinu üle kogu maailma.
Olen kogumisel lähtunud lihtsast põhimõttest: täiendan oma kunstikollektsiooni ainult töödega, mille autoriks on tunnustatud eesti kunstnik ning mis esindavad antud autorit hästi ja iseloomulikult. Kogusse lisanduvad tööd peavad mulle isiklikult väga meeldima. Neid maale ühendavad teatud ideaalid, väärtused ja hoiakud, millest minu jaoks on olulisim rõhk värvile.
Käesolev kollektsiooni tutvustav koduleht toob vaatajani ühe osa kunstikogust. Loodan, et see äratab laiemat huvi meie kunstiajaloo vastu.
Meeldivat kunstinautimist!
Enn Kunila
Enamikel juhtudel tähendab kunstiteose mittenäitamine seda, et antud kunstiteosel keelatakse olemas olla.
Boris Groys
Enn Kunila pani oma kunstikogule aluse rohkem kui 25 aastat tagasi ning nüüdseks on see kollektsioon kasvanud üheks suuremaks omataoliseks Ida- ja Põhja-Euroopas. Kunila huviorbiidis on ennekõike Eesti maalikoolkonna nn õitseaeg 20. sajandi esimesel poolel. Sellega haakuvad mõned teosed nii 19. sajandist kui ka pärast Teist maailmasõda valminud tööd. Eraldi kimpudena tõusevad kollektsioonis esile Konrad Mägi teosed (ligi paarkümmend teost) ning kogum Olev Subbi maale (40 teost).
Kunila kollektsioon on seega äärmiselt fokusseeritud ning annab meile ülevaate Eesti 20. sajandi esimese poole maalikunsti olulisematest suundadest, kus peegelduvad nii piirkondlikud eripärad kui ka rahvusvahelised mõjud. Samas ei pretendeeri Kunila kollektsioon kõikehõlmavusele. Kuigi autorite ring on silmatorkavalt lai, hõlmates ca 70 kunstnikku, muudab antud kogu huvitavaks just nimelt kindlate maitse-eelistuste olemasolu. Säärasena vastab Kunila kollektsioon hästi Boris Groysi eristusele, mille kohaselt on muuseumi (aga mitte erakogu) eesmärgiks olla alati võimalikult laiapõhjaline ja kui mõnda kunstnikku või suunda muuseumi kogus ei ole, peab ta selle reeglina representatiivsuse säilitamiseks omandama. Huvitaval kombel ei ole see aga alati nii olnud: enne moodsa muuseumiinstitutsiooni teket 19. sajandil hinnati igasuguseid kollektsioone just nimelt sel alusel, et ta esindas teatavat maitset või hoiakut. „Aristokraadi kunstikogu võis seetõttu kritiseerida näiteks fakti tõttu, et ta ei suutnud piisavalt terviklikult edasi anda koguja maitset ja sisaldas midagi, mis ei kuulunud antud maitsega kokku,“ kirjutab Groys.
Võib öelda, et kõik Kunila kollektsioonis olevad maalid on värvikesksed, oma laadilt lähtuvad nad enim postimpressionismist. Nende inspiratsiooniallikaks on olnud peamiselt maastik ja loodus laiemalt, samuti moodustab omaette kimbu 20. sajandi esimese poole portreekunst. Eraldi tuleb esile tõsta maalide töömahukust, rustikaalset ja argist motiivivalikut, emotsionaalsel skaalal nii rõõmu ja harmooniataotlusi kui ka melanhooliat. See tuum pole kindlasti pärit Eesti maalikunsti äärealadelt, vaid moodustab orgaanilise osa siinse maalikunsti ajaloo pealiinist.
Oma tegevuses on Enn Kunila lähtunud arusaamast kunstikogujast kui ühest kunstimaailma orgaanilisest osast, kel on oma sõna öelda mälu ja mäletamise ning kunstiajalooalase pildi kujundamisel laiema publiku seas. Ta korraldab regulaarselt näitusi nii Eestis (Tallinnas, Tartus, samuti Hiiumaal ja Saaremaal) kui ka välismaal (Soomes, mitu korda Itaalias, Belgias). Ka riiklikud kunstimuuseumid laenavad oma näitustele Kunila kollektsiooni kuuluvaid töid. Lisaks näitustegevusele on Kunila pööranud eraldi tähelepanu kataloogide väljaandmisele, mis käsitlevad tema kollektsiooni kuuluvaid töid või on ta korraldanud mõne olulise modernistliku maalikunstniku monograafia väljaandmist. Enn Kunila on pälvinud oma kunstialase tegevuse eest ka mitmeid preemiaid ning ja ta juhib Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi.
Enn Kunila kollektsioon on põhiliselt keskendunud maalikunstile, väiksemas mahus ka graafikale ja joonistusele. Antud kogus annavad tooni ennekõike tööd, mis on valminud ajavahemikus 1900‒1945. Seda on nimetatud eesti maalikunsti kuldajaks, mil tekkis eesti rahvuslik professionaalne maalikunst, mis saavutas koheselt ka äärmiselt kõrge taseme. Olulisel määral on kollektsioonis esindatud ka 19. sajandi teine pool, eriti baltisaksa kunstnike koolkond, ning 20. sajandi teine pool, kui rahvuslik maalikoolkond hargnes erinevate tahtmiste ja suundade vahel, kuid mitmed väga olulised autorid jätkasid ennesõjaaegsete traditsioonide edasiarendamisega. Kollektsioonis on esindatud ka viimasel paaril aastakümnel valminud teosed, mis annavad aimu eelmise sajandi alguses lähte saanud kunstialaste veendumuste tänapäevastest tõlgendustest.
19. sajandi alguseks ei olnud Eestis professionaalne maalikunst veel olulisel määral kanda kinnitanud. Kunstialane tegevus oli koondunud baltisakslaste ringidesse, kuid seal ei tekkinud veel silmatorkavat koolkonda, vaid rääkida saab üksikutest edu saavutanud autoritest.
Eesti rahvusliku maalikunsti sündi saab kahtlemata seostada ennekõike Johan Köleriga (1826-1899). Vaesest perest pärit kunstnik asus õppima Peterburi, töötas mõned aastad Itaalias ning saavutas seejärel tõelise läbimurde taas Peterburis, töötades regulaarselt tsaari õukonnas. Köleri looming on püsinud alates 19. sajandi lõpust uurijate ja kollektsionääride huviorbiidis nii Eestis kui ka Venemaal, kuna kunstnik eemaldus kuivast akademismist ning loodusest inspiratsiooni saanuna muutus tema maalilaad tunduvalt elavamaks kui enamikel tema kaasaegsetel. Köleri professionaalsed oskused olid esmaklassilised ning seetõttu loetakse Kölerit, kes muide osales aktiivselt ka 19. sajandi keskel tärganud rahvuslikus liikumises, ilma kahtlusteta üheks kõige olulisemaks eesti kunstnikuks läbi aegade. Enn Kunila kollektsioonis on esindatud Köleri looming haruldase Itaalias loodud maastikuvaatega. Just Itaalias tegi Köleri laad läbi olulise muutuse vabama käsitluse poole. Eraldi tasub tähelepanu pöörata signatuurile (“Köler Williandi”), mille abil autor rõhutab oma rahvuslikku kuuluvust (ta oli sündinud Viljandi (Williandi) lähedal).
19. sajandi teisel poolel domineerisid siinses kunstis Eestist pärit, kuid Saksamaal, enamasti Düsseldorfi mainekas kunstiakadeemias edukat karjääri teinud autorid. See nn “Düsseldorfi koolkond” või ka “baltisakslaste koolkond” on kollektsioonis esindatud mitme autoriga, näidates eesti kunsti toonaseid otseseid sidemeid Euroopa kunstikultuuriga. Nii loetakse näiteks Eduard von Gebhardti ilma kahtlusteta religioosse maalikunsti olulisimaks autoriks Saksamaal 19. sajandil. Kuna ta oli pärit Eestist ja naases sageli kodumaale maalimotiive ja modelle otsima, võime ta arvata ka eesti maalikunsti sekka.
Juba 19. sajandi lõpul kerkisid esile esimesed eestlastest kunstnikud pärast Kölerit, kes õppisid välisriikides ning saavutasid seal ka teatud edu. Oluline ja terviklik läbimurre saabus 20. sajandi esimesel kümnendil, mil kerkis esile terve rida väga võimekaid autoreid, kes panid aluse uuele maalikoolkonnale. See erines olulisel määral baltisakslaste omast, kuna siinne maalikunst muutus nüüd tunduvalt värvikesksemaks ja värvikasutus nüansirohkemaks, varem motiivina vähekasutatud maastik sai nende teoste peateemaks ning samas hoiti alles ja isegi süvendati sidemeid euroopaliku kunstikultuuriga.
Paljude arvates on need kümnendid mitte ainult eesti maalikunsti, vaid laiemalt kogu kultuuripildi jaoks ärkamisajaks. Kiiresti tehti läbi olulised arengud, kuid suudeti samas saavutada ka silmapaistev süvenemisaste ja loomingulised kõrgtulemused. Kunstnikud ja kirjanikud koondusid erinevatesse rühmitustesse, mis kõik rõhutasid oma manifestides vajadust leida kunsti iseväärtused ning kaasaegsus. Kunstnike jaoks tähendas iseväärtuste leidmine nii mõnigi kord üleskutset keskenduda värvile. Seetõttu näemegi kõigi toonaste tähtsamate autorite teostes äärmiselt nüansseeritud paletikasutust, aga ka tundlikke valguslahendusi, vaheldusrikast pintslikirja ning väga üldistusjõuliste atmosfääride loomist. Enim on toonast kunsti seostatud postimpressionismiga, kuid pigem kujunes igal autoril välja oma isepärane maalilaad, kus võisid kokku saada puäntellism ja ekspressionism, impressionism ja juugend – ja nii edasi.
Olulisel kohal olid ka taotlused arendada omamaist kunsti. Tõsi, see ei peegeldunud ainult motiivides (maaliti nii Eestis kui ka mujal), kuivõrd vajaduses panna alus tugevale maalikoolkonnale. Too koolkond sündiski ning on suutnud püsida siiani, kuigi seda ei saa lahterdada klassikaliste koolkondade tunnuste järgi. Pigem on olnud tegemist pideva traditsiooni edasikandumisega, aktiivse huvitundmisega minevikus loodu vastu ning samas süstemaatilise vajadusega traditsioone edasi arendada, kaasajastada.
Kunila on eelistanud maalitraditsioone, kus on tähtsal kohal harmoonilise tasakaalu leidmine värvi, kompositsiooni ja teema vahel. Lisaks tema kustumatu huvi värvipindade erinevate koostoimete vastu, millele vahel liitub ka küsimus, kuidas mõjutab isikupärane pintslikiri värvialaseid kooslusi. Kollektsiooni kuuluvate maalide atmosfääris valitseb kord kargem, kord romantilisem õnne- või rahutarve, mistõttu on maaliruum sageli avatud, kõrge ja õhu- ning valgusrikas, dramaatiliste rakursside asemel näeme tunduvalt poeetilisemaid vaatenurki ning järskude rütmide asemel eelistatakse sujuvamaid, pehmemaid üleminekuid. Neist üleminekutest tulenevalt on ka maalide meeleolu veidi unenäoline, mitmed autorid siirduvad lapsepõlve- ja loodusmälestustesse ning konkreetsele eelistatakse sageli kas igavikulisust või siis peaaegu abstraktset aega.
Need 20. sajandi esimesed kümnendid ja autorid moodustavad Enn Kunila kollektsiooni ühe südamiku. Ennekõike tuleb esile tõsta Konrad Mägi maale. Mägit (1878‒1925) loetakse sageli Eesti läbi aegade tähtsaimaks maalikunstnikuks, kelle loomingus peegelduvad küll kõige erinevamate kunstivoolude mõjutused (impressionism, ekspressionism, juugend, puäntellism jne), kuid kes suutis välja kujundada täiesti omanäolise käekirja, mis aastate jooksul oli ka pidevas täienemises ja muutumises. Mägi looming jaotatakse suuresti geograafiliste asupaikade järgi, sest tundliku närvikavaga inimesena mõjutas iga uus paik teda teistmoodi maalima (Saaremaa, Lõuna-Eesti, Itaalia, Norra jne). Mägit loetakse Eesti esimeseks modernistlikuks maalikunstnikuks, kes oli üks ajastu märgilisemaid kultuuritegelasi ja üks professionaalsele kunstile alusepanijaid. Kunila kollektsioonis on suurim Konrad Mägi tööde kogu väljaspool riiklikke muuseume.
Ants Laikmaa (1866‒1942) ja Nikolai Triik (1884‒1940) moodustavad samuti ühe 1900ndate modernismi südamikest. Laikmaa oli aktiivne kunstielu organisaator ja õppejõud, kuid oma poliitiliste vaadete tõttu pidi elama aastaid maapaos Soomes, Itaalias jm. Ta nõudis otsustavat lahtiütlemist akadeemilisest maalilaadist ning kosmopoliitse kaasaegsuse ühendamist rahvusliku omapäraga. Laikmaalt, keda mõned asjatundjad loevad ajastu üheks parimaks pastellimaalijaks kogu Euroopas, on Kunila kollektsioonis mitu teost, sh mitu rahvusliku liikumise aegset portreed. Need portreed olid tuttavad kogu Eesti intelligentsile ja jõukale talupoegade kihile, kuna ületasid esteetilise naudingu piirid ja olid omas ajas poliitilised manifestteosed.
Nikolai Triik oli kunstnikest kõige lähemalt seotud Eesti ajaloo ühe olulisema kultuurirühmitusega Noor-Eesti. Too rühmitus seadis oma eesmärgiks euroopalike väärtuste tundmaõppimise ja toomise eesti kultuuri, olles ühtaegu moodsad ning samas arvestades seniseid traditsioone. Avangardistidena ei pööranud nad ometi selga looduslähedasele suhtumisele, mistõttu ka Triigi loomingus on näha rahvusvahelise kunstikeele liitumist looduskujutusega.
Lisaks tuleb vanematest autoritest eraldi esile tõsta Endel Kõksi, Elmar Kitse, Villem Ormissoni, Herbert Luki, Johannes Võerahansu, Eerik Haameri, Johannes Greenbergi, Ado Vabbe, Paul Burmani, Aleksander Vardi, Richard Uutmaa, Adamson-Ericu ja Lepo Mikko tööde kogumeid kollektsioonis.
Eesti kunstiajaloo keerdkäigud 1940ndatel ja 1950ndatel ning ka hilisematel kümnenditel olid kahtlemata mõjutatud ühiskonnas toimunud traagilistest sündmustest, mis ei jätnud puudutamata ka kunstnikkonda: paljud pagesid välismaale, mitmed olid sunnitud siirduma siseeksiili. Ometi suudeti neis keerulistes oludes säilitada ja edasi arendada senileitut. Alates 1960ndatest toimus teatud vabanemine, näitusevõimalused avardusid, kuid endiselt tegutseti okupatsioonirežiimi tingimustes. Samas hakkas kunstnikkond ka hargnema, enamik noori autoreid haakis ennast erinevate avangardsuundade külge ning seni eesti kunsti pealiini moodustanud nn maaliline maalikunst sai täiendust erinevate alternatiivsete voolude poolt. Ometi tundsid mitte ainult vanema põlve autorid, vaid ka mitmed nooremad kunstnikud aktiivset huvi samade väärtuste vastu, millesse olid olnud kiindunud ka 20. sajandi esimeste kümnendite autorid. Kunstilise kõrgtaseme ja aktuaalsuse saavutasid need autorid tänu sellele, et senist kogemust rikastati kaasaegse maailmatajuga. Nii näeme paljudel teostel, kuidas värvikasutus teiseneb, üksikute pintslilöökide asemel eelistatakse sageli rohkem või vähem suuremaid pindu ning värviharmooniad ei teki enam üksikute punktide, vaid tervete väljade või rütmide vahel; üha enam muutub maastik inspiratsiooni algallikaks, teisenedes abstraktsuse suunas, jõudes siin-seal ka täielikku abstraktsiooni. Näeme ka moodsa maailma esemeid, atmosfäärid pole enam pelgalt romantilised, vaid salapärasemad ja mitmekihilisemad kui varem; idülliliste meeleolude asemel silmame üha enam mõtlikke ja kargeid hoiakuid. Paljudel kunstnikel on nüüd pärast suhteliselt lahja koloriidiga 1950ndaid erakordne nälg värvide järele, nende kasutamine on siin-seal forsseeritud ning väga intensiivne.
Olulisima autorina Enn Kunila kogus tuleks siinkohal nimetada Olev Subbit (1930‒2013), kelle jaoks oli programmiline jätkata Teise maailmasõja eelsete traditsioonidega. Tema romantilised ning mälukihistustesse kaevuvad teosed pidasid tähtsaimaks värvi ning pintslikirja. Subbi oli ka Enn Kunila kollektsiooni peamine nõustaja, kellega konsulteerides ja pidevalt dialoogis olles märgiti maha olulisimad kollektsiooni põhimõtted. Subbi teoseid on Kunila kollektsioonis kõigist perioodidest alates 1960ndatest kuni päris viimaste töödeni.
Eero Epner
kunstiajaloolane