Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
04.10.2025
Eero Epner
Enn Kunila ei soovi kunsti koguda lattu, vaid enda ümber – tema kodus
ripuvad teosed igapäevaselt seintel, samuti on rajatud spetsiaalsete
hoiutingimustega galerii, kus Kunila käib sageli töid vaatamas ning
neist kosutust saamas.
Istume Enn Kunilaga Eesti Rahva Muuseumi kohvikus. Oleme just lõpetanud ühise näitusetuuri Olev Subbi kõigi aegade suurimal isikunäitusel, millega tähistame Subbi 95. sünniaastapäeva. Kunila oli Subbi lähedane sõber ning armastab siiani tsiteerida Subbi kuulsat lauset „Kõik vaatavad, aga vähesed näevad“. See näitus on üheksas Olev Subbi teoste väljapanek, millele on Enn Kunila kunstikollektsioon tõuke andnud.
Kunila kollektsioon sai alguse enam-vähem samal ajal, kui taassündis Eesti vabariik. Läbi kogu 20. sajandi on Eesti kultuuri iseloomustanud pidev katkemine. Ka suurem osa erakunstikollektsioonidest on lagunenud või lõhutud. Nii ei ole Kunila kollektsioon mitte ainult suuremate seas kogu siinses regioonis, vaid ka üks pikemaajalisemaid ja stabiilsemaid.
Oleme Enn Kunilaga teinud koostööd üle paarikümne aasta. Kohe alguses rõhutas ta mitmel korral, et tema jaoks tähendab kunsti kollektsioneerimine isikliku ja avaliku mõõtme ühendamist.
Ühelt poolt ei soeta ta ühtki teost, millega ei teki isiklikku sidet. Lihtsamalt öeldes: töö peab talle meeldima, korda minema. Ta ei soovi kunsti koguda lattu, vaid enda ümber – tema kodus ripuvad teosed igapäevaselt seintel, samuti on rajatud spetsiaalsete hoiutingimustega galerii, kus Kunila käib sageli töid vaatamas ning neist kosutust saamas.
Teiselt poolt on ta soovinud hoida kollektsiooni avalikkusele avatuna. Seetõttu on toimunud arvukalt näituseid nii Eestis kui ka väljapool, iga kord on välja antud kataloog, kõik teosed koos tutvustavate saatetekstidega on väljas kollektsiooni kodulehel kunilaart.ee. Samuti laenutatakse töid muuseumide ja galeriide näitustele.
Värvide ilu ERMis – 2022. aastal värviti Eesti Rahva Muuseumis toimunud
näitusel „Värvide ilu“ üle 20 000 värvimislehe. Berta Jänes
Avalikkuse huvi kollektsioonis esindatud kunsti vastu on olnud vaieldamatu. Näiteks mõned aastad tagasi Eesti Rahva Muuseumis toimunud näitust „Värvide ilu“ käis vaatamas ligi 50 000 inimest.
Kollektsiooni motoks on „Kunstis on side, mis ulatub põlvkondade taha ja peab meist ka põlvkondi edasi kestma“. Seetõttu ütleb sel kevadel 75. sünnipäeva tähistanud Kunila: „Ma tahan, et meie kunsti algusaeg ei langeks unustuse hõlma ja sellest saaksid osa ka järeltulevad põlved, sest meie kuldaja kunst väärib seda.“
Kuldaja kunst
Eesti kunsti kuldaja all mõeldakse eelmise sajandi esimest poolt, mil tekkisid esimesed professionaalsed autorid, seejärel ka juba laiema kandepinnaga kunstnikkond. Enn Kunila huvi selle ajastu vastu algas juba lapsena, mil ta käis emaga muuseumis selle perioodi töid vaatamas ja tekkis kirgastumine Konrad Mägi maalidest.
Oleme Kunilaga, kes igapäevaselt tegutseb ettevõtjana, rääkinud kunstist väga palju. Kuigi ta ei kipu keeruliste sõnadega teoseid analüüsima ja keeldub ennast kunstieksperdiks nimetamast, on ta omandanud üpris harvanähtava võime tajuda, miks mõne töö pintslikiri on „tuim“, aga teise koloriit „terviklik“ või kompositsioon „tasakaalus“. Dialoogi mõttes arutame vahel ühe või teise pakutava teose üle, kuid Kunilat milleski veenda pole mõtet: ta oskab ise öelda, kas maal kuulub näiteks kunstniku paremate teoste või keskpäraste sekka või kas jutustus lämmatab maali pinnal muud väärtused. See taju pole matemaatiline valem, mille saab pähe õppida, samuti ei ole see seotud kunstiajalooliste faktide teadmisega, vaid eeldab väga paljude teoste nägemist, pikaajalist kunstikogemust ja loomulikult suurt huvi.
Antud tajule on Kunila ehitanud ka oma kollektsiooni kogumisprintsiibid. Need on selged ja muutumatud: tegemist peab olema kuldaja perioodi olulise kunstnikuga ja iga töö peab esindama hästi autorit. Juhuslikud katsetused või poolele teele jäänud üritused kollektsioonis kohta ei leia. Ja muidugi peab töö ka endale meeldima.
Suured nõudmised on teinud kollektsiooni täiendamise üpris keerukaks, kuna häid teoseid leida on üha raskem. Huvi on aga Kunilal raugematu, uusi teoseid on leitud nii Eestist kui välismaalt ja viimase viie aastaga on õnnestunud juurde soetada 82 uut maali ja skulptuuri.
Pingutused uute teoste leidmiseks aga jätkuvad ning Kunila on tänulik kõigile, kes annavad teada mõnest kuldaja perioodi maalist või skulptuurist ja soovivad seda kollektsiooni pakkuda.
Kunsti väärtus
Kui Enn Kunila alustas kunsti kollektsioneerimisega, ei tundnud kuldaja kunsti autorite vastu just ülemäära paljud inimesed huvi. Tänaseks on olukord aga tundmatuseni muutunud. Igal aastal toimub ridamisi oksjoneid, kus pakutakse kümneid teoseid. Kogujate arv on plahvatuslikult kasvanud, teoste hinnad on kordades tõusnud. Täna võib kellegi seinal rippuv vanema aja maal, millega omanikul erilist hingesidet polegi, võimaldada vähemalt uhke perereisi kaugele maale või kindlustada laste hariduse.
Olev Subbi ja Enn Kunila enne näituse „Eesti värvid. 150 aastat Eesti
maalikunsti Enn Kunila kollektsioonist“ avamist Helsingi Taidehalli
ees. FOTO: Meeli Küttim
Kõrgeid hindu peab Kunila loomulikuks ja isegi tervitatavaks, sest see näitab, et meie kunstiajaloo olulised autorid on hinnatud ja väärtustatud. „Ühiskond tunneb suurt huvi kuldaja kunsti vastu, seda näitavad nii hinnad kui ka näitusekülastuste arv,“ lausub Kunila. „On ainult hea, kui meie ühine rahvuslik kunstiajalugu oma väärtuses pidevalt kasvab.“
Ta ise ei ole kunagi soetanud kunsti investeeringuna, vaid lähtunud huvist kunsti enda vastu. „Kõige keerukam on leida häid töid, mis sobiksid olemasolevatega,“ lausub ta.
Kollektsiooni tarvis on ta ehitanud spetsiaalsed hoidlad ja galerii, kus on muuseumile vastavad tingimused: stabiilne mikrokliima, õhuniiskuse kontroll, valve. Kui mõni teos kollektsiooni lisandub, võrdleb Kunila seda perearsti juurde minekuga: maali puhul tähendab see, et teos vaadatakse üle, määratakse seisund, antakse diagnoos ja vajaduse korral ravitakse, see tähendab puhastamisi, restaureerimisi, raamimisi, klaasimisi ja nii edasi. Eesmärgiks on hoida ja säilitada väljapaistvat Eesti kunsti parimal võimalikul moel, et tööd oleksid igal hetkel valmis eksponeerimiseks.
Kunila kollektsioonis on teoseid, mis tulid nõnda, et nende servad olid põlenud, neis on olnud kuuliauke ja märgi laike, nad olid aastakümneid asunud kusagil pööningul, garaažis või voodi all. Alles hiljuti õnnestus välismaalt soetada Konrad Mägi teos, mis oli hävingu äärel – pastellmaal oli rebenenud mitmeks tükiks, värvikihid olid kleepunud klaasi külge. Nüüdseks on teos tagasi Eestis ja tehtud nii korda, et seda on olnud võimalik eksponeerida ka näitustel kõigile huvilistele.
Enn Kunila ja Eero Epner Roomas Vittoriano muuseumikompleksi ees
enne näituse „Põhjala värvid. Eesti kunst 1910–1945“ avamist. FOTO:
Meeli Küttim
Kollektsiooni tulles tehaksegi kõik teosed korda ning omanikule kingitakse soovi korral teosest kvaliteetne reproduktsioon. Paljude jaoks on see oluline: nii on tunne, et maal on endiselt alles. Kordategemine ei ole aga hädavajalik mitte ainult maalide säilimise mõttes, vaid Kunila südameasjaks on näidata Eesti maalikunsti kuldajastu teoseid pidevalt avalikkusele. Ta teab, et paljudele maalide müüjatele on see oluline – mitte ainult suur rahasumma, vaid teadmine, et teos ei kao kuhugi, ta tehakse korda ning teda näidatakse kõigile.
Konrad Mägi Sihtasutus
Peale kollektsioneerimise soovib Kunila kuldaja kunsti pidevalt tutvustada nii Eestis kui ka välismaal. Koostöös allakirjutanuga on korraldatud näituseid, avaldatud katalooge, välja on antud Olev Subbi ja Konrad Mägi elulooraamatud, on valminud mitu dokumentaalfilmi Eesti kunstiajaloost, samuti kümned lühemad klipid, näituste ajal toimuvad haridusprogrammid ja nii edasi.
Nende tegevuste seas tõuseb esile keskendumine Konrad Mägile, Eesti kunsti suurkujule ning ka rahvusvaheliselt hinnatud olulisele modernistile. Kui Kunila tuli seitse aastat tagasi välja mõttega asutada Konrad Mägi loomingu tutvustamisele pühendatud sihtasutus, mis aitaks mh leida näitusevõimalusi olulistes Euroopa muuseumides, pidasin ausalt öeldes tema soovi teostamatuks unistuseks. Ent praeguseks on koostöös Eesti Kunstimuuseumiga toimunud Konrad Mägi väljapanekud Itaalias (Roomas ja Torinos), Kopenhaagenis, Soomes Espoos (üle saja maali!) ning Lillehammeris. Viimase näituse valis Norra rahvusringhääling kümne kõige olulisema väljapaneku sekka ning räägitakse, et sealne kuninganna käis näitusel „Konrad Mägi – Eesti kunsti suurkuju“ lausa korduvalt.
Väga olulised on ka Euroopa kunstiajaloolaste tunnustavad hinnangud, mis annavad lootust, et Mägi ja tema kiiluvees ka Mägi kaasaegsed kirjutatakse üha tugevamalt Euroopa kunstiajalukku.
Lisaks on tegemist Eesti visiitkaartidega, mida riiklikul tasandil mõistetakse veel liiga vähe. Olin mõned aastad tagasi Ukrainas, kus kohalikud heitsid korduvalt endale ette, et Ukraina ei pööranud pärast iseseisvumist pea mingit tähelepanu enda kultuuri tutvustamisele Euroopas ja mujal maailmas. Seetõttu ei jäänud mitte ainult ukraina kultuur, vaid ka Ukraina riik Euroopa ühiskondade ning otsustajate jaoks võõraks. Ukraina oli tundmatu suurus, midagi kummalist, ning seetõttu on ilmselt veninud nii mõnedki tähtsad toetusotsused. Tegemist ei ole liialdusega. Senine kogemus näitab, et nii Kunila kunstikollektsiooni kui ka Konrad Mägi näituste avamistele tulevad kohale presidendid, ministrid, toimetuste juhid, ajakirjanikud. Euroopas hinnatakse vanemat kultuuri väga kõrgelt – kui Orsay muuseumis toimus Baltimaade 20. sajandi esimese poole kunsti näitus, avas selle president Emmanuel Macron isiklikult. See periood on Euroopa kultuuriloos äärmiselt olulisel kohal, seda ei käsitleta pelgalt minevikunähtusena, vaid see on endiselt aktuaalne ja tähtis. Sama lähenemine võiks olla ka meil.
Peale välisnäituste korraldamise on sihtasutus välja andnud Mägi teoste albumi, elulooraamatu kuues keeles, laste värviraamatud. Valminud on dokumentaalfilme, Joonas Sildre graafiline romaan, põhjalik koduleht, maastikus on märgitud Mägi maalimiskohti ja nii edasi. Vanemuises valmis Konrad Mägist uuslavastus, mille sihtasutuse tellimusel kirjutas dramaturg Priit Põldma.
Maris ja Enn Kunila näitusel „Värvide ilu“ Eesti Rahva Muuseumis. FOTO:
Meeli Küttim
Eraldi tegevus on hõlmanud Konrad Mägi kadunud teoste otsimist. Neid on leitud Austraaliast, Kanadast, Rootsist, Soomest, rääkimata Eestist. Viimaste aastate jooksul on suudetud üles leida koguni 44 kunstiloolastele senitundmatut Konrad Mägi maali. Nende põhjal on koostatud kaks publikule avatud näitust, kus olid väljas ka Kunila kollektsiooni kuulunud teosed. Needki väljapanekud osutusid ääretult populaarseks – Mikkeli muuseumis oli näitus avatud vaid kolm nädalat, kuid inimesi käis enam kui 10 000. „Inimestel on janu Eesti kuldaja kunsti järele,“ on Kunila neid arve nimetades veendunud.
Riikliku kava vajadus
Enn Kunila näeb suurt võimalust tutvustada välismaal Eestit Konrad Mägi ja tema kaasaegsete, näiteks Nikolai Triigi, Ado Vabbe, Ants Laikmaa, Paul Burmani, Villem Ormissoni ja teiste kaudu. Ta toob korduvalt eeskujuks Soome, kus juba rohkem kui sada aastat tagasi töötati välja riiklik kava, kuidas enda kultuuri maailmas tutvustada ja luua seeläbi Soomest kultuurile keskendunud riigi maine. Praeguseks on selle tulemused juba ammu näha: kõik teavad maailmas Akseli Gallen-Kallela või Jean Sibeliuse nime, Soome kunsti väljapanekud toimuvad üle kogu maailma, sageli kaasatakse neid ka Põhjamaade ühisnäitustele ja alles hiljuti nägi Kunila Gallen-Kallela suurepärast teost Londoni National Gallery püsiväljapanekus.
Eesti on siiani olnud suhteliselt kõrvalejäetu ning puudub ka selge riiklik programm. Kui Soomes kandsid programmi põhiraskust välisministeerium ja saatkonnad, siis meilgi on palju aidanud meie riigipead ja diplomaadid, kuid ennekõike peaks Kunila arvates olema rõhk kesksel juhtimisel kultuuriministeeriumi kaudu. Selge riikliku programmi olemasolu korral oleks võimalik kaasata toetajatena ettevõtjaid ning laiemat avalikkust ja kes teab, nii täituvad ehk kunagi ka suured unistused – Konrad Mägi isikunäitus Orsay muuseumis Pariisis või Edvard Munchi ja Konrad Mägi paarisnäitus Oslos ja Tallinnas.
„Ma leian, et Eesti vajab selgemaid riiklikke ning ühiskondlikke tegusid meie kunsti kuldaja väärtustamisel,“ ütleb Enn Kunila. „Need peaksid endas haarama selle perioodi kunstiajaloo uurijate väljaõpet kuni doktorikraadini välja. Samuti tähendab see näituste korraldamist nii Eestis kui väljaspool ja lahenduste leidmist, et kunstipublikul oleks võimalik pidevalt näha oluliselt suuremas mahus meie suurte kunstnike Konrad Mägi, Nikolai Triigi, Ants Laikmaa, Ado Vabbe, Villem Ormissoni ja teiste töid. Seda enam peaksime praegu tegelema oma kunstisuuruste tutvustamisega maailmas, et 50 aastat ei olnud võimalik seda teha.“
Enn ja Maris Kunila ning EMMA muuseumi direktriss Pilvi Kalhama,
kes aitas korraldada Konrad Mägi isikunäitused Espoos (2021),
Kopenhaagenis (2022) ning Lillehammeris (2022). Taustal on Konrad Mägi
vanim teadaolev maal „Ahvenamaa motiiv“.
Kunila toob taas näiteks Soome, kus oma kultuuriloo kaudu Euroopa kõnetamine ei olnud kitsalt ühe projekti või ametkonna ülesanne, vaid terve tegevuste ja mõtteviiside võrgustik, milles osalesid väga erinevad asutused. Kui riiklikult on sõnastatud kultuuridiplomaatia olulisus, siis on see printsiip, millest saavad juhinduda edaspidi kõik: saatkonnad, erinevad ministeeriumid (eriti kultuuri- ja välisministeerium), riigikantselei, Eesti tutvustamisega tegelevad institutsioonid (nt EIS), valitsus tervikuna ja nii edasi.
Kui me suudame öelda, et Eesti on omanäoline mikrouniversum, mida esindab meie rahvusvaheliselt kõnekas kultuur, siis teeb see meid maailmas suuremaks ja nähtavamaks, mis on hädavajalik.
Omapoolse panusena on Konrad Mägi Sihtasutus peale ülal loetletud tegevuste – näituste korraldamine, raamatute avaldamine ja nii edasi – loomas ulatuslikku stipendiumiprogrammi, mis toetab selle perioodi kunstiajaloo uurijaid. Nii magistrante kui ka doktorante on juba ka varem toetatud, kuid nüüd soovib sihtasutus teha seda kõike süstemaatiliselt. Samuti soovitakse aktiivselt jätkata silmatorkavate näitusekohtade otsimist Euroopa olulistes kunstiajaloo keskustes.
Preemia
Konrad Mägi SA on aastaid andnud välja 5000 euro suurust preemiat neile, kes on möödunud aasta jooksul andnud oma panuse Konrad Mägi pärandi tutvustamiseks. Alates 2026. aastast võivad preemiale kandideerida kõik soovijad, kes on teinud samme Konrad Mägi loomingu tutvustamiseks Eestis või välismaal.
Preemia statuudiga saab tutvuda Konrad Mägi SA kodulehel www.konradmagi.ee
Otsitakse uusi teoseid
Viimase viie aasta jooksul on Kunila kunstikollektsioon täienenud kümnete teostega, organiseeritud on näituseid, välja antud raamatuid, katalooge ja albumeid ning Kunila sõnul tegevus jätkub.
Praegu on tulipunktis uute teoste otsimine kollektsiooni täiendamiseks. Kunila tunnistab, et neid on keeruline leida, kuid samas on teada, et Eesti kodudes on kümneid väärtuslikke maale, mida keegi kahjuks kunagi ei näe, kuid mis võiksid kordatehtuna tutvustada meie kunstiajalugu nii siin kui ka välismaal. „Kollektsioon on kureeritud valik,“ ütleb Enn Kunila. „Selle abil on võimalik rääkida meie kunstiajaloost ja tutvustada Eestit, teha meie väikest riiki suuremaks – sest me saame suuremaks ainult läbi kultuuri.“
2024. aasta suvel toimus Hiiumaa Muuseumi Pikas Majas näitus
„Konrad Mägi ja tema kaasaegsed“. FOTO: Meeli Küttim
Mõnele võiks Konrad Mägi, Ado Vabbe või Nikolai Triigi maal tähendada uut korterit, autot või muretut vanaduspõlve. Enn Kunilale tähendab see olulise killukese meie kunstiajaloo lisandumist kollektsiooni, mille peamine eesmärk on näidata publikule Eestis ja mujal, et meie kuldaja kunst on väärtuslik, see teeb meist tõelised eurooplased. „Me ei tohi oma kunsti algusaegu unustada ning peame hoolitsema, et ka meie lapsed ja lapselapsed sellest osa saaksid,“ ütleb Kunila taas.
Selle jaoks oleks aga vaja kogu ühiskonna ühist pingutust, õla alla panemist ja samasugust lähenemist eesmärgile, nagu meie kuldaja kunstnikud lähenesid kunstile – kire ja täieliku pühendumisega.
Ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht 4. oktoobril 2025