Maaleht: Saaremaa ja Itaalia kohtuvad Kuressaares

Eero Epner

Eesti kunst on alati ühendanud kohalikku ja rahvusvahelist. Seda eriti meie vanemas maalikunstis.

Möödunud nädala “Maalehes” ilmus intervjuu Saaremaa turismikuninga Alver Saguriga, kelle sõnul “kõige paremini müüvad tuuleveskid, koduõlu ja mereäärne rahu”. See lause ei üllata meist ilmselt kedagi. Me teame, et Saaremaa on populaarne turismikant, kuhu inimesi tuuakse eraldi “vaatama” kohalikku loodust, ehitisi ja atmosfääri. Enamgi veel. Kui Eestit turundatakse välismaal, lükkame puulusikate ja Skype’i kõrval esimesse ritta alati ka Saaremaaga seotud objekte. Me ei müü Eestit Raplamaa või Ida-Virumaaga, vaid Saaremaaga. Ent miks on see kujunenud meie jaoks nii loomulikuks? Mis õpetas meile, et Eestit iseloomustab kõige paremini Saaremaa?

Rohkem kui kümme aastat tagasi kaitses geograafiadoktori kraadi Helen Sooväli. Oma väitekirjas ütleb ta, et Saaremaa kujutisi kasutatakse väga sageli kogu Eesti tutvustamiseks, kusjuures objektide menüü, mida välismaailmale näidatakse, on püsinud enam-vähem muutumatuna juba aastakümneid: Angla tuuleveskid, Kaali kraater, keskaegsed linnused ja kirikud, maalähedane eluviis. Huvitav on aga märgata, et kui Sooväli joonistab välja ajatelje, millal ja kuidas Saaremaa kujutised esimest korda meie ühisesse teadvusesse toodi, siis on maalikunst siin üks esimesi. Juba 19. sajandil maaliti esimesed Saaremaa-ainelised tööd, samas kui esimene turismijuht kirjutati alles 1931. aastal.

Samas ei maali esimesed kunstnikud sugugi kadakaid ja roigasaedu, vaid hoopis teistsugust Saaremaad. Saarlase Eerik Haameri töödes näeme näiteks inimese võitlust loodusega: inimesed on tõsised, värvid on tumedad, inimeste käed on sageli ajastu (1940ndad) ees jõuetult rippu vajunud. Johannes Võerahansu maalid on helgemad, kuid jällegi näeme, et just Saaremaa on pannud kunstniku mõtlema inimese ja looduse suhte peale. On silmatorkav, et Võerahansu näitab meile sageli inimest, kes töötab. Tähendab, Saaremaaga seostub tema jaoks “töö”: naised tassivad raskeid ämbreid, käed põlvedeni veninud, pügavad lambaid, käivad kaevul jne. Ka need kujutised ning ideed – eestlane kui “töötav rahvus” või siinne naine kui “kodule ja majapidamisele” pühendunu – on viisid, kuidas Eesti on ennast välismaailmale, aga ka iseendale tutvustanud. Kust pärinevad sellise minapildi lätted? Kas reaalsusest? Või on meie kunstnikud noppinud reaalsusest välja teatud vaatenurki ning me oleme need endalegi märkamatult omaks võtnud ja seejärel neid uuesti ka ise tootma hakanud?

Kõige silmatorkavam Saaremaa maalija on aga hoopis Konrad Mägi. Tema maalides näeme äärmiselt harva seda, mille järgi Saaremaad tänapäeval piltide ja fotode abil tutvustatakse. Vahel on mõnel tööl tuulik või majakas, kuid taustal, mitte kunagi fookuses. Esiplaanil on Mägi 1913. ja 1914. aasta suvedel valminud maalidel tavaliselt Saaremaa napp loodus: kiviklibu, merikapsad, visalt kasvavad teised rannikutaimed. See motiivivalik üllatab kahel moel. Esiteks on Mägi otsustanud maalida midagi, mis iseenesest ei ole väga efektne või dramaatiline. Lõuna-Eesti panoraamsed vaated, kus künkad tõusevad ja langevad, on tunduvalt romantilisemad ning me mõistame paremini, miks mõni maalikunstnik neid maalib. Kuid nüüd – kiviklibu! Miks Mägi nii tegi? Võimalik, et lahenduse pakub aastakümneid hiljem Saaremaad maalinud Elmar Kits. Oma märkmetes on ta öelnud, et kunstnik peabki valima maalimiseks just neid kohti, mis tavavaatajale ei paku esmapilgul mitte midagi huvitavat. Kunstniku ülesandeks on nüüd maalikunsti vahenditega – värvide, vormide, valgusega (Saaremaa puhul on räägitud muide maalikunstniku jaoks erilisest valgusest, mida mandril ei kohta) – see koht mitte tingimata “huvitavaks” maalida, küll aga selliseks, et kunstiteos oleks paeluv. Turismibrošüürid kasutavad teistsugust taktikat: nemad müüvad inimestele neid pilte, mis peavad kohe ja sekundiga mõjuma efektselt. Ka siis, kui me pole Egiptuses käinud, oleme kõik näinud fotosid püramiididest (aga mitte näiteks liivast). New Yorki tunneme tänu pilvelõhkujatele, aga mitte tänu huvitavatele inimtüüpidele, kes sealsetel avenüüdel ringi kõnnivad, ning Saaremaad pakume Angla tuulikute, mitte Kihelkonna kandi kiviklibu järgi. Kuid see pole moraliseeriv etteheide. Kõik teevad oma tööd nii hästi, kui oskavad, ja turismitöötajate eesmärk ongi teine kui kunstnikel. Turism peab tooma inimesi Saaremaale ning selleks lepitakse kokku teatud objektide nimekiri, mille kaudu Saaremaad tutvustutakse. Kunsti ülesandeks on sageli aga igasuguseid kokkuleppeid kahtluse alla seada. Nii võime täna küll imetleda Konrad Mägi tõepoolest imelist ja ilma mööndusteta rahvusvaheliselt silmatorkavat oskust maalida näiliselt mittemiski äärmiselt põnevaks maaliks, kuid teiselt poolt küsivad Mägi teosed meilt: kas Saaremaa on tõesti ainult see, milles oleme kokku leppinud, või on siin huvitavat ka mujal? Kas tõesti vaid Kaali kraater või on hinnatav ka midagi muud siin saarel? Tähendab, maalikunst juhib meie tähelepanu Saaremaal, aga tegelikult laiemalt looduses ja elus asjadele, mille me oleme kokku leppinud, et me neid tähele ei pane.

Ent kust võttis Konrad Mägi julguse näha loodust teistsuguse nurga alt, kui oleme harjunud? Ma küll ainult oletan, kuid miks mitte oletada: võimalik, et see julgus tuli tänu Mägi rahvusvahelistele kogemustele. Sada aastat tagasi olid Eesti kunstnikud isegi rahvusvahelisemad kui nad on täna. Sageli heidetakse kaasaegsele kunstile ette seda, et kunstnikud justkui ei hooli kodumaa motiividest ning ironiseeritakse, miks kunstnik käib kogu aeg välismaal. Noh, varem oli asi palju hullem. Siis ei käinud kunstnikud mitte ainult näitustel esinemas, vaid nad elasid kuid ja aastaid Pariisis, Norras, Saksamaal, Venemaal, Soomes ja mujal. Nii ka Konrad Mägi. Me võime täna imetleda tema Eesti-ainelisi teoseid, kuid mida me imetleme? Ilmselt paljud meie seast tunnevad rõõmu, kuidas kunstnik on näinud Eestimaa loodust. Teiselt poolt ei olnud aga Mägi suhe Eestisse sugugi nii roosiline. Kui ta pärast aastaid välismaal liikumist Eestisse naasis, kirus ta kogu aeg siinset kliimat ja provintslikku eluolu. Ta igatses kogu aeg minema, tahtis soojemale maale ja kirevamasse seltskonda. Seetõttu võiks tema maale vaadata mitte niivõrd kui armastuslaule Eestile, vaid vaadata nii, nagu Marie Under, kui ta oma elutoas ringi vaatas: “Ning seinal Mägi värvehõiskav maal”. See tähendab: oluline pole niivõrd motiiv (ehk mida maalitakse), vaid värv (ehk kuidas maalitakse). Me oleme harjunud otsima maalidelt (ja ka teatrist, kirjandusest jne) jutustusi, kuid vahel on kunstiteose suurim väärtus hoopis tema teostamise viisis. Täpselt nii, nagu hea pingi peal peab saama istuda, kuid pink on seda hinnatavam, mida paremini ta on tehtud. Kunagi 1960ndatel korraldati USAs suur abstraktse kunsti näitus ning kuna publik oli harjunud maalidelt otsima arusaadavaid lugusid, mõtlesid näituse korraldajad välja nipi. Nad istutasid majaesise täis lilli ja esitasid publikule küsimuse: kui me lilledelt ei nõua lugusid, vaid naudime neid vaid nende ilu tõttu, siis miks nõuame me kunstilt jutustusi? Miks ei võiks me ka maale nautida ka siis, kui seal ei ole Angla tuulikuid või Kaali külastuskeskust?

Praegu on Kuressaares seoses Saaremaa ooperipäevadega avatud näitus “Värvide sümfoonia. Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonist”. Seal ongi eksponeeritud maalid, mis kujutavad kas Saaremaad või on siis valminud Itaalias. Näeme Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Amandus Adamsoni, Eerik Haameri ja Johannes Võerahansu töid, lisaks kaks “Estonia” teatri ainetel loodud Johannes Greenbergi maali. Muide, Itaalias töötades eelistasid paljud kunstnikud maalida Capri saart. Saared ongi kunstnikke alati võlunud ning põhjuseid on palju: Saaremaa puhul näiteks tema lakooniline loodus, Capri puhul hoopis müstilisi tundeid tekitav öine valgus. Kuidas ka ei oleks, see näitus on võimalus näha, miks Eesti kunstnikud on võrdse innuga maalinud nii Saaremaad kui Itaaliat ehk kuidas on põimunud kohalik ja rahvusvaheline – ennekõike aga: kuivõrd loomulik see on. Loomulik on see aga ennekõike tänu sellele, et kunstnikke ei huvitanud niivõrd küsimus, misasi on kohalik ja misasi on välismaine, vaid see, et tulemuseks oleks hea kunstiteos, mida võivad nautida kõik hoolimata oma päritolust, rassist või soost. Aga eks kunst ongi väga demokraatlik.

Ilmunud Maalehes 4.juulil 2015