Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Ülle Toode, Rooma
Konrad Mägi viis Eesti kunsti Euroopa kunstipealinnade tasemele, kinnitab tuntud Itaalia kriitik Arnaldo Colasanti.
Arnaldo Colasanti, kas te olite Eesti kunstiga tuttav juba enne Roomas Vittoriano kompleksis esitletava Eesti kunsti uurimist?
Peab nentima, et Itaalias sageli levinud piiratud ja stereotüüpse mõttelaadi tõttu on Eesti kultuuri tänamatult peetud pigem Euroopa ääreala kultuuriks.
Paremini tuntakse Balti riikidest Leedut, tänu nende olulisele panusele juudi kultuuri ja kirjandusse. Mis puudutab Balti riikide kujutavat kunsti, siis Itaalias ei tunta seda kahjuks veel kuigi hästi – siinse piiratud mõttelaadi tõttu.
Kuidas hindate Vittoriano muuseumis näitamisele tulevat Eesti kunstikogu Euroopa kunstiajaloo kontekstis?
See on minu jaoks suur üllatus. See näitab, et Eesti kultuuri ei iseloomusta mitte ainult n-ö truudus Euroopa suurtele 1800. aastate lõpu ja 1900. aastate alguse kunstipealinnadele, eriti Pariisile.
Eesti maalil on Euroopa peavoolu kultuurikontekstis oma eripära ja identiteet. Truuduse taga võib ju peituda ka allasurutus, mis võib kergesti viia provintslikkuseni. Siin näeme aga midagi palju olulisemat. Paistab selgelt, et Eesti kunst elas oma elu ja muutus oma ajastu eripäraseks nähtuseks.
Milline autor on teile kõige rohkem silma jäänud?
Konrad Mägi. Kahtlemata on tal väga hea tehniline ettevalmistus, seda juba tema elukäigu tõttu. Ta täiendas end välismaal, ennekõike muidugi 1907. Pariisis, hiljem Itaalias.
Pariisis hakkas ta minu arvates kasutama väga erilist maalistiili. Mis ei ole aga see, mida võiksime oodata, lähtudes Mägi kuulsusest ennekõike maastikumaalijana. Mägi tähelepanu koondus Pariisis maastikumaalide kõrval millelegi uudsele – fovismile.
Fovism sai alguse juba 1900. aastate algul. Kui Mägi Pariisi jõudis, oli see juba n-ö möödanik. Kuid Mägi ei huvitunud fovismist lihtsalt selle kooli jäljendajana. Ta mõistis, et selle maalistiili värvidemängus on midagi väga olulist! Et fovistide värvitonaalsused on justkui muusikalised hingeseisundid.
See ei ole omane Prantsuse fovistidele, vaid iseloomustab pigem Berliini ekspressionistide koolkonda. Mägi mõistis seega juba siis, et fovistlik kultuur oma võimsate värvidega liigub ekspressionismi poole.
Fovistide värvid võtsid üle Berliini koolkonna ja teised Saksa või ka Austria ekspressionistid.
Just see tegi Berliinist ja Pariisist 1900-ndate aastate Euroopa pealinnad.
Huvitav on, et Mägi mõistis oma väga ratsionaalsetes ja geomeetrilistes maalides – selles mõttes väga akadeemilise maalistiiliga – värvide kaudu kujutada ka vormide süsteemi.
Kui Mägi jõudis Itaaliasse ja hakkas siin maastikke maalima, siis võttis ta küll mingil määral omaks Itaalia 1800. aastate maastikumaali, kuid tema maastikes on täiesti uudne värvilahenduse ja geomeetria seos.
Seega võib Mägi nimetada autoriks, kes meile näitab, et Eesti maalikunst oma vaatepunkti ja isikupärase kogemusega astub Euroopa 1900. aastate kunstipealinnade Pariisi, Berliini, Viini või Genfi kõrval üles võrdsel tasandil.
Seega oleks väga vale mõelda, et Eesti kunst esindab Euroopas toona kesksel kohal olnud pealinnadega võrreldes Euroopa ääreala kultuuri.
Vastupidi, Eesti maalil on Euroopa peavoolu kultuurikontekstis selgelt oma eripära ja identiteet.
Roomas Vittoriano kunstikompleksis tulev näitus on seetõttu väga huvitav ja sobib suurepäraselt praegusse aega – Euroopa Liidus lõppes just Itaalia eesistumine ja Läti alustas seda. Oluline on ka see, et tänavu toimub Itaalias maailmanäitus EXPO, kus toidu kaudu otsitakse maailma rahvaste ühist identiteeti.
Kuidas hindate kollektsionääride panust kunstiajaloos?
See on väga oluline ja kunstiajalugu tõestab seda. Kunstiajalugu on sündinud suures osas just tänu sellele, et metseenid või kollektsionäärid tellisid ja rahastasid kunstiteoseid.
Selge on, et kollektsioneerimine ja metseenlus on ka äri. Maali hind võib aga ootamatult muutuda. Kollektsionääridel on seega hea ettenägemisvõime, neil on rahalised võimalused, aga ka ärivaist.
Kollektsionäär armastab kunsti ja soovib, et tema omandatud tööd oleks ka laiemale publikule nähtavad.
Seega teevad kunstikogujad tavaliselt väga head koostööd riiklike muuseumidega, kellel sageli napib raha või ei saa nad bürokraatia tõttu kiiresti tegutseda ja kunstiteoseid enda omandusse saada.
Arnaldo Colasanti ja Eesti kunst
Ilmunud Eesti Päevalehes 23. jaanuaril 2015