Ülle Toode, Rooma
Näitus Eesti kunstist üllatas itaallasi konradmägilike värvide ja põhjamaiste maastikega.
Kuigi Enn Kunila kogu põhjal koostatud ja Eesti kunsti kuldaega aastatel 1910–1945 esindav näitus „Põhjala värvid” oli Rooma südames, Kapitooliumi mäe jalamil Vittoriano kompleksis üleval ainult kaks nädalat, külastas näitust vähemalt 8000 inimest. Huviliste seas oli arvukalt Itaalia kultuurikriitikuid, avaliku elu tegelasi ja kunstihuvilisi. Roomas, kus toimub pea iga päev mitu kultuuriüritust või näituseavamist, on see suur saavutus.
Eestit tutvustab Itaalia ühes olulisemas kunstiportaalis artribune.com La Sapienza ülikooli kunstiteaduste- ja ajalooprofessor Andrea Carteny. Tema hinnangul oli näitus erakordne, kuna see lõi kunsti kaudu Eesti ajaloos oluliste hetkede tausta – riikliku iseseisvuse saavutamine ja hiljem Teises maailmasõjas selle kaotamine, mis viis Eesti poolsajandiks Nõukogude okupatsiooni. Carteny toob esile meie kunstnike harukordse oskuse peita loodusesse tunded, mis väljenduvad aastaaegade vaheldumisega – vormi, valguse ja varju mäng, mis sageli toob esile eestlastele omase põhjamaise melanhoolia.
Suur üllatus
Rooma päevalehe Il Messaggero kunstikriitik Massimo Di Forti ütleb oma artiklis, et Eesti kunsti näitus oli tema jaoks oma eriliste värvide ja põhjamaiste maastikega suur üllatus. Tema hinnangul näeb Eesti toonases maalis postimpressionismi jälgi, kuid see kunst on siiski originaalne ning tegu pole lihtsalt lääne kunstnike jäljendamisega.
Ka kunstikriitiku ja kultuurifilosoofi Arnaldo Colasanti hinnangul oli näituse kõige olulisem saavutus see, et Eesti 20. sajandi alguse kunsti puhul saab rääkida originaalsusest, mitte jäljendamisest. Näiteks Mägi, kes tegutses postimpressionistlikus ajas, tõi matisse’ilikku Prantsuse fovismi täiesti personaalse suuna.
Eesti 20. sajandi alguse kunsti puhul saab rääkida originaalsusest, mitte jäljendamisest.
Itaalia riigitelevisiooni RAI Lazio kanalil oli eetris ka Eesti näitust tutvustav uudislõik.
Ilmunud Eesti Päevalehes 18. veebruaril 2015