Saarte Hääl: Mägi mahtus keldrisse

Tõnis Kipper, kunstikollektsionäär

Mitte ainult Mägi, vaid ka Laikmaa, Adamson, Haamer, Võerahansu ja Greenberg – Eesti klassikalise maalikunsti raskekahurvägi on vallutanud Kuressaare piiskopilinnuse keldrisaali ilma ühegi lasuta. Paigas, kus sajandite jooksul on olnud kordades enam kahureid kui kunsti, valitseb nüüd kunsti-muusa ja kahuritel pole midagi öelda, kui kõlab “Värvide sümfoonia”.

Saaremaa Ooperipäevade kunstilise juhi Aarne Miku ideest, koostööst Eesti Kontserdiga, Saaremaa muuseumi lahkest võõrustamisest ning ettevõtja ja kunstikollektsionääri Enn Kunila kogudest on sündinud imeharv võimalus näha kodusel Saaremaal parimat, mis Eesti kujutaval kunstil meile pakkuda on.

Väljapaneku kolm märksõna on Saaremaa, Itaalia ja teater. Saaremaa Ooperipäevade tänavune peaesineja Teatro di Milano annab põhjenduse näidata meie kunstnike Itaaliateemalisi visioone ning Saaremaal peab loomulikult näitama ka seda, millised siinsed vaated ja maastikud on meie kunstnikke võlunud. Ja kuidas siis ilma teatrita? Kokku 17 tabatud imelist hetke.

Hiidlaste peale on põhjust kade olla küll, sest oma teiseks koduks saanud saarel on Kunila korraldanud juba seitse näitust. Saaremaale jõudis Eesti kuldaja kunst alles teist korda.

Just nimelt sümfooniad

“Eestis mägesid ei ole – on ainult Konrad Mägi, ülejäänud on künkad,” ütleb Kunila.

Konrad Mägi viibis Saaremaal 1913. ja 1914. aastal, vaatas siinset künkavaest maastikku mitte mäekõrguselt, vaid silmast silma. Tulemuseks kirkad ja säravad vaated, mis polegi Itaalia omadest nii erinevad kui laiuskraadide vahe eeldaks.

Just Konrad Mägi “Saaremaa. Etüüd” ehtis Kunila kogu Helsingi Taidehallis toimunud näituse “Viron värit. 150 vuotta virolaista maalaustaidetta Enn Kunilan kokoelmasta” (2010) plakatit.

Selle näituse, mille eestikeelne pealkiri kõlaks “Eesti värvid. 150 aastat eesti maalikunsti Enn Kunila kollektsioonist”, tunnustööks on Eerik Haameri juba võõrsil ja mälupiltide järgi maalitud “Vaika maastik” (1945). See on veel värvikirev ja elurõõmus, hoopis erinev tema maalist “Sadam”, mis valminud samal aastal ja mida sai Kuressaares näha esimese näituse “Meri, rand ja Saaremaa Enn Kunila kollektsioonis“ ajal Raegaleriis 2010. Ja kui Haameri “Lambapesijad” (1944-45) on tema sisuliselt viimane kodumaal maalitud suur figuraalkompositsioon, on linnuse näitusel vaadata omalaadne sild kunstniku vana ja uue kodumaa ning loomingu vahel. Mis oli enne ja mis tuleb pärast.

“Näituse pealkiri “Värvide sümfoonia” viitab aga Eesti vanema maalikunsti värvikesksusele. Ennekõike Konrad Mägi, aga ka teised autorid lähtusid oma maalides sageli sellest, milliseid kombinatsioone nad suutsid värvidega luua. Seetõttu ei olnud tegemist süitide või miniatuuridega, vaid just nimelt sümfooniatega,” kirjutab kuraator Eero Epner näituse kataloogis.

Johannes Greenbergi loomingust on näitusel kaks tööd – “Teatriloožis” (1940-1944) ja “Etenduse eel” (1950ndad), samas kõrval Johannes Võerahansu “Külaeided vestlemas” (1941), kus samuti üksjagu nii välist kui ka sisemist teatraalsust. Amandus Adamsoni sillerdav “Maastik sillaga” (1928), Ants Laikmaa sume ja salapärane “Öine motiiv Caprilt” (1910) ja Mägi ja Mägi ja veel kord Mägi.

Vaid parim on küllalt hea

Huvitaval kombel mõjuvad need tööd erinevates kunstisaalides, kus olen sattunud neid nägema – Kuressaare Raegalerii, Tallinna Kunstihoone, Helsingi Taidehall, Mikkeli muuseum – hoopis erinevalt.

Siinsed linnuse keldrisaali paesed müürid laenavad piltidele oma väärikust ja rahu. Taust ja maal saavad Saaremaa näitusel eriliselt hästi läbi. Saaremaa maastikud tunnevad end siin muidugi nagu kodus ja Itaalia vaated otsekui oodatud külalistena lahke võõrustaja juures. “Varem oleme näinud vaid nende tööde reprosid kunstialbumites,” tõdes Saaremaa muuseumi direktor Endel Püüa, kes lubas näitusele vähemalt kümme tuhat külastajat. Rekordini jääb siiski veel kasvuruumi – mullu eesti kunstimuuseumi Mikkeli muuseumis toimunud näitusel “Kuldaja värvid. Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonist” käis vaatajaid tervelt 14 000.

Kunila jaoks ei ole vahet, kas näitus toimub Roomas või Kuressaares. Reklaam, näituse kataloog, raamat – kõik on viimase peal, sest vaid parim on talle küllalt hea.

“Nii, nagu muusikat, ei saa ka maale ümber jutustada, need peavad end ise avama ja neid tuleb ise tundma õppida,” ütleb Aarne Mikk ja tal on õigus.

Võtke siis see aeg, minge linnusesse ja vaadake, kuidas Mägi keldrisse ära mahtus, kas mägi on jäänud väiksemaks või muutnud keldri ja terve Saaremaa natuke suuremaks.

Näituse “Värvide sümfoonia. Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonist” kuraator on Eero Epner ning kujundaja Tiit Jürna.

Ilmunud ajalehes Saarte Hääl 8. juulil 2015