Sirp: Tööstur, keda tartlased ära ei aja

Tõnis Tatar, Sirp

Konrad Mägi. Alvine Käppa portree. 1919

Kas see on johtunud kollektsionääri maitsest või Tartu kunstimuuseumi näituse koostajast, kuid traditsiooni sotsiaalkriitilisemad ja psühholoogiliselt vaevatumad võrsed on Enn Kunila kogu näituselt välja jäänud. Näitus „Traditsiooni sünd. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist“

Tartu kunstimuuseumis kuni 12. VIII. Kuraator Eero Epner, kujundaja Tõnis Saadoja ja graafiline kujundaja Tiit Jürna.

Näituse „Traditsiooni sünd” avamisele saabusid külalised kutsetega – vähemalt Tartus seda varem ei mäletagi. Ülikonnaga täiskasvanute vahel silkas lipsustatud lapsi, silma torkas endisi poliitikuid ja tippametnikke. Kõnesid oodates võis kuulda kedagi arutlemas metsamüügi plusside ja miinuste üle. Õhus jäi puudu suvistele näituseavamistele iseloomulikust higileha ja seda varjata püüdvate vängete parfüümide duellist. Nende rõõskade inimeste keskel  näituseavamiste truule püsikaadrile mõeldes heiastusid mõned Gori šaržide stereotüübid.

Järgmisel, näituse avaliku lahtioleku esimesel päeval tutvustas väljapanekut Enn Kunila ise. Kuni kollektsionäär traditsioonist, Emajõe Ateenast ning selle sünnitatud kuldraamis (Konrad) Mägedest kõneles, ulatus sellesinatse linnakese tänavailt muuseumisaalidesse valju muusikat ja kõnekära. Seal ajas rohkete mõttekaaslaste ees oma asja teine Mägi, kuldraamita Elva laulik ja kapitalismikriitik. Sümmeetria oli välja mõõdetud pedantne: siin kõneleb tööstur kunstist ning sääl kunstnik tööstusest, tööstur kiidab linna, et see on andnud meile kunsti, kunstnik sarjab tööstust, et see linnast eemale hoiaks.

Erakollektsionäärid loovad majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise kapitali dünaamika, mida Eesti kunstielu hädasti vajab. Nii on ka näitused Enn Kunila kunstikogust saanud Eesti kunstielu väärtuslikuks osaks. Jättes siinkohal kõrvale tema näitused välismaal (võib-olla selle töö tänuväärseim osa), on ka Kunila kollektsiooni näitustest Eestis ikka ja jälle kujunenud sündmus, mis purustab rekordid. „Traditsiooni sünni” avapäev kattus muuseumiööga ning muuseumi andmetel külastas seda juba ligi kaks korda rohkem inimesi kui möödunud aastal.

Enn Kunila kunstinäituste populaarsuse seletamiseks ei ole vaja olla selgeltnägija. Erinevalt mõnest teisest kollektsionäärist (nt nõukogudeaegset ja nüüdiskunsti koguv Margus Punab) on Kunila kui kollektsionääri esteetiline programm kompromissitult konservatiivne ja elitaarne. Kunila kuldaja näituse kaubamärk garanteerib kvaliteedi. Antud juhul seisneb see riskivabas vaatajakogemuses, mida vürtsitab teadmine, et iga seinale riputatud taiese eest on makstud sõiduauto, kui mitte korteri hind.

Sotsiaalkriitilise nüüdiskunsti vaatevinklist on see efekt muidugi tragikoomiline. Vasakule kalduvates kunstiinimestes, iseäranis (sõnades väga demokraatlikku joont esindavates) kaasaegse kunsti fanaatikutes kutsuvad teated kuldraamis klassikale tormi jooksvatest kunstisõpradest esile kadedusesegust vimma, mida sagedamini eraviisiliselt, kuid vahel ka avalikult väljendatakse.* Mina teen cutting edge näitusi Tšiili kaevurite või Indoneesia transseksuaalide raskest olukorrast, aga pööbel vahib, suu ammuli, miljonäri soetatud kuldses raamis klassikat – teeb ju hinge täis küll!

Iselaadi intellektuaalset probleemi kujutab Kunila näituste edu ka muuseumidele. Ajaloolistel põhjustel on meie kunstivaramu jaotus võrdlemisi riigi-kapitalistlik (et mitte öelda kommunistlik): kõigi oluliste eesti kunstnike loomingu koorekiht kuulub kahe riikliku kunstimuuseumi kogudesse. Nii EKMi kui ka Tartu KMi kollektsioon on piisavalt rikas, et teha kas või kümme „Traditsiooni sündi”.

Teine asi on see, et kumbki muuseum selliseid näitusi naljalt ei tee. Kõlava nimega ülevaatenäitus klassikast on tõsise kunstiajaloolase ja kuraatori silmis intellektuaalne lati alt läbijooks.

Niisama ilusaid pilte müüakse muuseumipoes kalendrite ja suveniiridena, kuid näituste osas seavad profid eesmärgiks originaalse vaatenurga, uurimusliku väärtuse jms.

Kunila kunstitiim eesotsas Eero Epneri, küllap meie teravama kunstikirjutajaga, ei ole mitmes aspektis muuseumide omast sugugi vähem professionaalne. Nii võiks pisut liialdades öelda, et Kunila on pannud käima väikse, kuid rahvusvahelise haardega pop-up-kunstimuuseumi. Etableerunud muuseumide professionaalseid kiikse kompenseerib selle elitaar-konservatiivne programm ning glamuur.

Tartu näitusega kaasneb mahukas kataloog Epneri esseega Tartust kui eesti kunsti hällist ning iga eksponeeritud teose eraldi tutvustusega. Epner kirjutab kunstist lihtsalt ja haaravalt, vältides hoolega erialast žargooni. Nagu näituse, nii ka teksti puhul on selge, et adressaadiks pole Epneri kolleegid kunstiajaloolased, vaid lai avalikkus. Mitmed maalid on raamatus isegi nauditavamad kui näitusesaali seinal, kus üllatab mõnegi teose üsna väike formaat (kas või Konrad Mäe puhul kuuluvad ka Tartu kunstimuuseumi enda kogusse märksa suuremad ja uhkemad tööd, millega võrreldes on mõne eksponeeritud maali puhul tegemist üksnes etüüdidega).

Lõpuks, Epneri kõnest näituse avamisel jäi kõrva, et tähelepanelikul vaatlemisel peaks ilmnema, et näitusel ei esitata mitte üksnes ühe, vaid koguni mitme traditsiooni sündi. Kui Pallase koolkonna alasuundi niiviisi nimetada, siis vastab see muidugi tõele. „Traditsiooni sünni” näitus esindab minu meelest siiski vaid ühte traditsiooni. Johtub see siis kollektsionääri maitsest või näituse koostaja valikust, kuid traditsiooni sotsiaalkriitilisemad ja psühholoogiliselt vaevatumad võrsed (näiteks Johannes Saal, Nikolai Kummits) on sellelt näituselt välja jäänud. Traditsioon, mida demonstreerib Kunila-Epneri näitus, on parimas mõttes pühapäevane -hedonistlik ja esteetiline. Sellisena on tegemist ilusa, hästi koostatud ja maitsekalt kujundatud näitusega, mille mõju normaalsele vaatajale on garanteeritult meeldiv ja ülendav.

*Anders Härm, Avalik loeng ühele kuulajale. https://arvamus.postimees.ee/611396/anders-harm-avalik-loeng-uhele-kuulajale

Ilmunud ajalehes Sirp 8. juunil 2018