Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Heili Sibrits
Postimehe kultuuritoimetuse juhataja
Kahe ja poole kuu jooksul külastas Tallinna raekojas avatud näitust „Rõõm linna südames. Maalid Enn Kunila kollektsioonist“ ligi 20 000 huvilist. „Olen õnnelik ja rahul,“ tunnistas Enn Kunila näituse sulgemisel 1. mail.
Eero Epner ja Enn Kunila
„Kuraator Eero Epner valis kollektsioonist sellele näitusele välja tööd, mis peaksid tekitama rõõmu- ja õnnetunnet. Nii on ka läinud. Võib küsida, kus on allikad? Allikateks on kolm külalisteraamatut. See on meie näituste ajaloos esmakordne, kui on vaja olnud kolme raamatut! Kõik sissekanded räägivad õnne- ja rõõmutundest. Hea meel, et see nii on läinud, ning näitus on väga hästi korda läinud. Olev Subbi kunagised sõnad päevad paika: eesti klassikaline maalikunst on aastatega endale kasvatanud publiku. Selle üle on ainult suur rõõm.“
Näitusel eksponeeritud maalid on valminud aastatel 1910–1945 ja pärinevad eesti kunsti värvide suurmeistritelt: Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Paul Burman, Ado Vabbe, Herbert Lukk, Villem Ormisson, Endel Kõks ja teised. Kokku oli näitusel 36 maali 19 kunstnikult. Konrad Mägi oli esindatud 16 maaliga.
Mitte ainult publikuarv ei tee Kunilale suurt rõõmu, vaid ka õnnestunud haridusprogramm – 66 koolirühma ehk 1800 õpilast osales Piret Sepa ja Sireli Uusmaa koostatud aktiivõppetundides. Kunila, kelle kunstiarmastus sai alguse just lapsepõlves kogetud näitustelt, on veendunud, et lastele tuleb väga hoolega koostatud programmiga tutvustada kunsti, õpetada maale vaatama ja neist aru saama.
1.–4. klassi õpilastele tutvustati „Värvide salakeele“ tunnis klassikaliste eesti kunstnike teoseid, sh küsides, mis on punapimedus; kas kollane on hoopis roheline? Vanemate klasside lastele mõeldud tund kandis pealkirja „Eesti salavärvid“ ja neis uuriti, kuidas eesti kunstnikud värvideni jõudsid.
Sel aastal tähistab Enn Kunila oma kollektsiooni 25. sünnipäeva. „See on pikk aeg ja võin olla rahul, sest toimunud on terve rida näitusi nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. Vaid näitustega saab eesti kunsti publikule tutvustada.“ Kunila meenutab, et kunsti kogumist alustades oli talle Olev Subbi öelnud, et oma isiklik kunstikogu tuleb väga hoolikalt koostada. Esiteks peavad valitud tööd endale väga meeldima. „Nii ongi, minul on kõigi nende töödega tekkinud side, dialoog,“ lausub Kunila. Teiseks peavad valitud tööd hästi iseloomustama kunstnikku.
„Kui mul kõik seinad olid maale täis, enam nad isegi ei mahtunud seintele, siis tekkiski idee eesti kunsti tutvustada, tekkis missioon,“ ütleb Kunila. Eesti kunsti populariseerimise ja tutvustamise ideest on kantud ka näitusi saatvad kataloogid, samuti kunsti-, aga ka värvimisraamatud. Kusjuures raekoja näituse kunstitoas värviti kahe ja poole kuu jooksul 2700 värvimispilti.
Kunila on veendunud, et mitte ühtegi suuremat üritust ei tohi teha ilma turunduse ja reklaamita. „Reklaamikampaaniata näituse korraldamist võrdleksin orienteerumisvõistlusega, kus kaarte kaasa ei antaks.“
Miks korraldada näitus aga raekojas, kus viimastel aastakümnetel on tehtud vaid üks kunstinäitus – 2015. aastal „Kunst valitseb“, kus nägi originaalteoseid maailmakuulsatelt kunstnikelt, nagu Pieter ja Jan Brueghel, Albrecht Dürer, Peter Paul Rubens jt? Kunila tunnistab, et tal oli ammusest ajast soov-unistus teha näitus just linna südames, sest kunsti peab näitama publikule kergesti ligipääsetavas paigas. Pealgi on Tallinna raekoda lihtsalt nii uhke ja väärikas hoone.
„Ega see mind ei üllatanud, sest tema ambitsioonid on väga suured, ta tahab asju teha silmapaistvalt,“ vastab kunstnik Tõnis Saadoja küsimusele, milline oli tema esimene reaktsioon kuuldes, et Kunila kollektsiooni tööd tuleb Tallinna raekoja seintele riputada. Aga kuidas riputada, see oli näituse kõige kõvem pähkel, sest raekotta ei tohtinud mitte ühtegi auku juurde puurida, seega tuli ehitada ajutised seinad, mis tuli omakorda kinnitada juba olemasolevate konksude-nagade külge.
Teiseks pähkliks oli raekoja nõue, et mingi osa nende püsiekspositsioonist peab jääma vaadeldavaks ka kunstinäituse ajal. „Kuidas teha nii, et ruum ei sööks ära töid ja maalid ei sööks omakorda ruumi. See oli väga raske ülesanne, aga kitsendused toetavadki lahenduste välja mõtlemist,“ tunnistab näituse kujundanud Saadoja. Tulemus oli nii hea, et Tallinna raekoja direktor Elvira Liiver Holmström on tulevikuski nõus näitusi Tallinna südames võõrustama.
Kuigi Eesti maalikunsti kuldaja näitus Tallinna raekojas kolmapäeval maha võeti, siis vaid selleks, et täiendatud kujul jõuda Lõuna-Eestisse, kus 19. mail avatakse publikule Tartu Kunstimuuseumis näitus „Traditsiooni sünd. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist“.
Ilmunud ajalehes Postimees 3. mail 2018. aastal.