Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Kunila ütleb, et kunsti välisnäituste korraldamisele kulub alati aastaid. Seekord kulus kolm.
Suurettevõtja ja kunstikollektsionäär Enn Kunila on ühes asjas täiesti veendunud: Eesti klassikaline maalikunst väärib Euroopa ajastukaaslaste seas võrdset kohta. Ometigi pole üldse tavapärane, et 20. sajandi esimese poole, n-ö kuldajastu maale hulgaliselt väljaspool Eestit näidatakse.
Kolme aasta eest, 2010. aasta oktoobris õnnestus Kunilal Helsingi Taidehallis näidata rohkem kui sadat Eesti maalikunsti tippteost. Nüüd, kolm aastat hiljem ja suure tööga – seda ei väsi Kunila kordamast – viib ta osa oma isiklikku maalikogusse kuuluvatest teostest taas piiri taha.
Septembri viimasel nädalal on Brüsselis Euroopa Parlamendi hoones väljas Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Endel Kõksi, Ado Vabbe, Elmar Kitse jt tööd aastatest 1910–1945. Brüsseli näituse „vapiloomaks” on Enn Kunila suurima lemmiku Konrad Mägi „Capri maastik”.
„Mina olen kindlalt seisukohal, et Eesti klassikaline maalikunst, eriti kuldaeg 20. sajandi algusest kuni Teise maailmasõja lõpuni, väärib kohta ükskõik missuguses muuseumis,” ütleb Kunila. Ta räägib sageli, kuidas peab Eesti kunsti Eesti visiitkaardiks. „Ja Brüsselis saame selle väärika visiitkaardi ka parlamendisaadikutele ulatada,” ütleb ta. Näituse avamisele 24. septembril on oodatud europarlamendi liikmed, eri saatkondade kultuuriatašeed jne – need võiksid olla inimesed, kelle kaudu võiks sõna heast Eesti kunstist levida, usub ta.
Tunnustatud näitusesaal
Avamisele sõidab ka Eesti kunstimuuseumi direktor Sirje Helme. Ta kinnitab, et europarlamendi hiljuti valminud näitusesaal „pole mingi nurgatagune kohake, vaid korralik ja tunnustatud näitusesaal”.
Ometigi pole ka tegu vabalt ja massiliselt külastatava kohaga – näitusele lubatakse ainult kutsetega –, kuid see ei tee väljapanekut vähem tähtsaks. Helme ütleb, et määrav on asukoht: Brüsselis liigub lihtsalt niivõrd palju eri riikide esindajaid, et Eesti jaoks on näitus igal juhul kasulik.
Eesti riigimuuseumi teoste Brüsselisse saatmine oleks ilmselt olnud veelgi kallim ja keerulisem, hindab Helme. „Eesti kunstimuuseumile ei ole mõeldav väikese, nädalase näituse tegemine. See näitus tuleb Eesti riigile suhteliselt kergelt kätte – välisnäitustega on tavaliselt hästi palju tegemist,” nendib ta. 2012. aastal tegi Eesti kunstimuuseum kuus välisnäitust.
Vajas poliitikute abi
Euroopa Parlamendi näitusesaalis – see kannab muide Yehudi Menuhini nime – on mitu Euroopa riiki oma kunsti läbilõiget tutvustanud. Kunila rääkis, et pidas juba kolm aastat plaani oma kogu Brüsselis näidata ja parlamendihoone näitusesaali saamiseks oli tarvis poliitikute abi. Nii peabki ta end europarlamendi liikme Kristiina Ojulandi tänuvõlglaseks.
Näituse kuludest rääkides põikles Kunila kõrvale, öeldes, et ettevõtmine ei tasu end ära, ent väärib küünlaid. „Lihtsam on tuua näitusi sisse, kui on vahendeid ja muuseumil on hea renomee. Selleks, et tutvustada Eesti kunsti väljas, ei piisa ainult vahenditest ja rahast, on vaja teha tohutult tööd,” ütleb ta.
„Ma olen palju üritanud selgitada, miks ei tunta meie kunstnikke. See ei tulene mitte kunstist, vaid see tuleneb aegadest ja oludest, Eesti võimest omal ajal meie kunstnikke tutvustada,” on Enn Kunila kindel. „Ma olen näiteks rääkinud mitme Prantsusmaa muuseumitegelasega. Nad ütlevad, et Konrad Mägi võiks vabalt olla Orsay’s esindatud, aga selleks tuleks Euroopa kunstiajalugu ümber kirjutada. Üks asi on püüda ajalugu n-ö ümber kirjutada, teine asi on viia Eesti kunst jälle ja jälle välja, võib-olla siis midagi tilgub läbi,” lisab Kunila.
Ilmunud Eesti Päevalehes 4. septembril 2013