19.11.2010–04.02.2011 Valik graafikat ja joonistusi Enn Kunila kollektsioonist

19.11.2010.-04.02.2011 toimus Hiiumaa Muuseumi Pikas Majas näitus „Valik graafikat ja joonistusi Enn Kunila kollektsioonist“.

Näitusel oli eksponeeritud 17 graafilist lehte ja joonistust Aleksander Uuritsalt, Jaan Vahtralt, Eduard Wiiraltilt, Günther Reindorffilt ja mitmelt teiselt autorilt.

Neid töid ühendas ennekõike tehnika, kunstnikud olid pintsli asemel kasutanud pliiatseid või nõelu ning keskendunud ilmekatele  vormidele, millele mõnel juhul oli ka lisatud värve.

Näituse kuraator Eero Epner kirjutas näitust tutvustavas tekstis:

Graafika ja joonistuse võlu peitub selles, kuidas vahendite nappus pööratakse kunstiliseks rikkuseks. Graafikul või ka joonistajal pole kuigi suuri võimalusi oma tööde efektseks muutmisel: reeglina on need tööd väikesemõõtmelised ja must-valged, samas kui maalikunstniku kasutuses on kogu värvispekter ning ta võib luua kasvõi seinamaale. Ent graafik ja joonistaja peab rõhuma millelegi muule. Tavaliselt nimetatakse seda oskuseks anda edasi vahetuid ja siiraid meeleolusid, olukordi ja atmosfääre.

Võtkem näiteks Günther Reindorffi joonistused. Reindorff teatavasti matkas äärmiselt palju, veetes vabas õhus sageli päevi ning olles muide ka legendaarne kalamees. Seetõttu ei läinud Reindorff kunagi loodusesse niisama, linnapoisi pilguga vaatama. Ta tajus väga hästi, et oluline on märgata aja kulgu, isegi kui aega ei mõõdeta sekundite, vaid aastakümnetega. Ta oskas näha ilu mitte ainult efektsetes ja pöörastes vormides, vaid ka tavalises puutüves, mida iga vaataja ei pruugi tähelegi panna. Seetõttu näemegi Reindorffi töödes täiesti tavalisi motiive, kuid need on edasi antud soojalt ja siira huviga.

Või vaadakem ka näiteks Aleksander Vardi või Johannes Võerahansu joonistusi, kus on kujutatud neile kunstnikele kõige olulisemat – nende kodumaad. See oli tööde valmimise ajal miski, mis kippus kaduma, oli ohus. Tänapäeval näeme neis võib-olla tavapäraseidki Eesti-vaateid, kuid Nõukogude ajal hoidsid nad elus midagi, mis kippus kaduma, oli ohus.

Aino Bachi graafiline leht kujutab ema lapsega – sage motiiv kunstis läbi aegade, kuna autori sooviks oli sageli kujutada nn elu põhiväärtuseid. Ka sel näitusel on peamiselt motiivid ja teemad, mis püüavad vastata küsimusele, mis teeb inimese ikkagi õnnelikuks? Vastus, teadagi, on: perekond, kodu, loodus.

Kuid sääraste tööde kõrval tuleks vaadata ka näiteks Eduard Wiiralti teoseid. Need puudutavad elu sageli hoopis vastupidise külje pealt. Eriti just ajal, mil Wiiralt ise oli eluga pahuksis: alkohol ja suurlinna pahed olid need, mis kunstnikku ühtaegu hävitasid ja inspireerisid. On loomulik, et need vastuolud peegelduvad ka tema loomingus. Tõsi, Pariisist Eestisse tulnuna pöördus Wiiraltki Eesti looduse poole. „Viljandi tamm“, mis paljude välis-eestlaste kodudes rippudes sümboliseeris kodumaad, on selle suuna ehk tuntuim näide. Wiiralt, nagu ka Reindorff oskab imetleda just kõige lihtsamaid motiive: puutüvesid, oksi, lehti…

Kultuurilooliselt on väga oluline ka Nikolai Triigi poolt loodud Gustav Suitsu luulekogu „Tuulemaa“ kaas. Suitsu kogu on üks tähtsamaid teoseid Eesti kirjandusajaloos ja mitte ainult oma kirjanduslike väärtuste tõttu, vaid ka sellepärast, et kuulus nn kaasaegse euroopaliku rahvuskultuuri algusaegadesse – täpselt nii, nagu tema hea sõbra Nikolai Triigi maalid ja joonistusedki.

Täpselt samas kontekstis tasub vaadata ka Aleksander Uuritsa töid: need on tugevad märgid meie kultuuriloost, mis kõnelevad sellest, kuidas suhteliselt harimata rahva seast kasvasid kõigest põlvkonna-paariga välja inimesed, kes suutsid haakuda moodsate kunstisuundadega ning nende abil tõlgendada ka oma kultuuripärandit.