Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Näitus „Traditsiooni sünd“ toob Tartu ja Lõuna-Eesti publiku ette Eesti kunstiklassika 20. sajandist ning moodustab ühtlasi ühe võimaliku vaate Eesti 20. sajandi esimese poole maalikunstile, fokusseerides Tartu tähendust toonaste arengute keskusena.
Tartu Kunstimuuseumis toimuval näitusel on eksponeeritud 60 kunstiteost tuntud eesti autoritelt. Suur tähelepanu on pööratud Konrad Mägile, tema kõrval on esindatud Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Ado Vabbe, Eerik Haamer, Endel Kõks, Amandus Adamson, Anton Starkopf ja mitmed teised.
Tartu tõusule 20. sajandi alguse eesti kunstielu pealinnaks võis kaasa aidata nii geograafiline asupaik – on ju Tartust ja Tartu ümbrusest pärit mitmed käesolevalgi näitusel esindatud kunstnikud – kui ka üksikisikute tähtsus. Juba 1910. aastal proovis Aleksander Tassa organiseerida Tartusse kunstiühingut, samuti ei maksa alahinnata Konrad Mägi mõju ümbritsevale. Välisreisidelt naastes kolis temagi Tartusse, kus tema ümber koondus noorte tudengite, kirjanike ja kunstnike ring ning tema karismaatilisus oli kahtlemata üheks Tartu magnetiks, mida ainult suurendas kunstikooli Pallas asutamine 1919. aastal, mille esimeseks direktoriks valiti just nimelt Mägi.
Just Pallase kooliga seostatakse teatud eesti kunstiajaloo kaanoni väljakujunemist, mille jälgi võime märgata veel aastakümneid hiljemgi − lähtumine prantsuse maalikoolist, teemaringis loodusmotiivide ülekaalukas domineerimine, töömahukus, värvikesksus, sageli tooniandvad romantilis-melanhoolsed atmosfäärid, pastoraalsus, poliitiliste teemade ning ajaloolis-mütoloogiliste allegooriate vähesus. Nüüd saabusid siia juba ka teiste linnade kunstnikud: Ado Vabbe oli töötanud varem Narvas ja Tallinnas, Nikolai Triik, Anton Starkopf ja Voldemar Mellik tulid samuti Tallinnast. Nii oligi 1920. aastate alguseks üpris selge, et Tartu oli kunstielu keskus ning siin pannakse alus ühele traditsioonile, mis veel ennast traditsioonina ei näita, kuid selleks ometi kiiresti saab.
Tartu oli võluv, temast kumas maalilisust ja vaheldusrikkust, mida kunstnikud ikka ja jälle maalisid, ning teatud mõttes muutus Tartu nende lõuenditel paigaks, mida ei puutunud modernsuse peadpööritav areng. Tartu pidi asuma väljaspool moodsa maailma mõõdet: see oli paik, mida ei haaranud uuenemine. Seda hämmastavam, et just siin uuendati eesti kunstikultuuri.
Näituse kuraator on kunstiajaloolane Eero Epner, kujundaja kunstnik Tõnis Saadoja, graafiliste materjalide kujundaja on disainer Tiit Jürna.
Näitust saadab eesti- ja ingliskeelne kataloog.
Näitus on avatud 19. maist kuni 12. augustini 2018.
T. Tatar, „Tööstur, keda tartlased ära ei aja“– Sirp, 08.06.2018
K. Piirimäe, „Poeetilised ja dekadentlikud figuurid Tartu Kunstimuuseumis“ – Postimees, 04.06.2018
K. Piirimäe, „Arvustus. Kunila kogu hunnitud maastikud“– ERR, 31.05.2018
R. Hanson, „Enn Kunila näitab vana head kunsti“– Tartu Postimees, 18.05.2018 (intervjuu Enn Kunilaga)
R. Hanson, „Enn Kunila näitab oma kogust kodumaise kunsti suuri mõjutajaid“ – Tartu Postimees, 17.05.2018 (intervjuu kuraator Eero Epneriga)