Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Koostöös Eesti Kontserdi ja Saaremaa ooperipäevadega toimub 2. juulist kuni 2. augustini Kuressaare linnuses näitus „Värvide sümfoonia. Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonist“.
Näitusel on väljas on 17 Saaremaa, Itaalia ja teatri-teemalist maali Konrad Mägilt, Ants Laikmaalt, Amandus Adamsonilt, Eerik Haamerilt, Johannes Võerahansult ja Johannes Greenbergilt.
Konrad Mägi viibis Saaremaal 1913. ja 1914. aasta suvel – tema tervis oli nigel ning vajas turgutamist mudaravilas. Lisaks ei olnud ta suutnud pärast aastaid välismaal elamist enam vaimustuda Eestist, kuna „pääle Pariisis olekut näib kõik igav“. Seetõttu vajas tundliku meelelaadiga Mägi uusi kogemusi ning koos sõbraga minnaksegi esimene kord Saaremaale 1913. aasta juunis. Nagu on märkinud tema hea tuttav ja hilisem elulookirjutaja Rudolf Paris, tunnistas Mägi peatselt, et tervis on parem ja isegi maalimine edeneb – juba olevat valmis kümmekond etüüdi. Need etüüdid võttis ta sügise saabudes kaasa Viljandisse, kus neid edasi maalis, kuni saabub 1914. aasta suvi ja Mägi läheb tagasi Saaremaale. Tol teisel suvel valmib oletatavasti suurem osa Mägi Saaremaa-ainelistest töödest. Need on „täis värvivärskust ning jõudu“ ning kui Mägi oma Saaremaa-seeriat näitusel eksponeerib, on tulemuseks üleüldine vaimustus.
1920ndate aastate algul reisis Mägi aga Itaaliasse, viibides peamiselt Roomas, Veneetsias ja Capri saarel. Ka siin tundis ta end õnnelikuna ning saadab kodumaale postkaarte, kus väljendab vaimustumist: „On niisugune tundmus, nagu oleks üle hulga aastate koju jõudnud. Kuigi praegu siin väga ebamugav elada on, siiski tundmus suurepäraline ja tahtmine elada ja midagi veel ära teha – siin tunnen elul mõtet olema,“ annab ta kodustele teada. Mägi alustab hoogsalt maalimist ning tema peaaegu kolmveerand aastat kestnud Itaalia-seiklus tähistab ühtlasi uue loomeperioodi algust. „Minu natuuris on ikka vist midagi väga palju lõunamaalast. Kõik see terve Rooma on niisugune, et ta iga päevaga huvitavam paistav. Igatahes siit maalt ma nii kergesti lahkuda ei taha,“ kirjutab Mägi.
Ants Laikmaa oli Itaalias mõni aasta enne seda, kui Mägi Saaremaale läks. Majanduslikult äärmiselt kitsastes tingimustes reisides suudab Laikmaa aga imekombel hinges püsida ning isegi Capri saarele reisida, kus ta otsustab planeeritud poolteise päeva pikkuse reisi venitada pea poolteise aasta pikkuseks. Saarel valmib Laikmaal hulgaliselt portreesid ja maastikuvaateid, mis mõnede uurijate arvates moodustavad Laikmaa loomingu paremiku.
Amandus Adamson käis Itaalias ainukesena regulaarselt. Esimene reis sinna toimus juba 1897. aastal, kuid ka järgnevatel kümnenditel kosutas ta seal kas oma tervist või töötas Carrara marmori ning teiste vahenditega oma skulptuuride juures. Lisaks kõigele kohtus ta Itaalias ka oma abikaasaga ning just seal sündis neile tütar. Käesoleval näitusel on väljas üks Adamsoni viimaseid maale, mille ta lõi pärast nostalgilist reisi paikadesse, kus ta oli nooruspõlves käinud.
Johannes Võerahansu kujutas Saaremaa puhul mitte niivõrd loodust, vaid inimesi ning nende traditsioonilist eluolu. Eriti just 1930ndatel aastatel keskendus Võerahansu saarlaste elulaadile, maalides sageli nende töid ja tegemisi.
Eerik Haamer oli erinevalt sisemaal sündinud Võerahansust päritolult saarlane. 1930ndatel aastatel maalis ta sageli Ruhnu saare inimesi ja loodust, kuid kujutas ka Saaremaad. Tema 1945. aastal valminud „Vaika maastik“ on traagilise taustaga: teos on loodud Rootsis, kuhu Haamer põgenes just nimelt Vaika saarte kaudu. See viimane vaade kodumaale oli Haamerile sedavõrd oluline, et maalis täpselt sama motiivi järgnevatel aastakümnetel veel mitu korda. Näitusel on eksponeeritud kõige esimene variant.
Lisaks neile maalidele on näitusel väljas ka kaks suuremõõtmelist Johannes Greenbergi teatriteemalist figuraalkompositsiooni.
Näitust saadab kataloog, mille tekstide autor on näituse kuraator Eero Epner. Näituse ja kataloogi kujundaja on Tiit Jürna.
