Enn Kunila Kunstikollektsioon

31.05.2018 ERR: Kunila kogu hunnitud maastikud

Krista Piirimäe

Kultuur.err.ee

31.05.2018

 

Arvustus

Ado Vabbe. Järve kaldal. 1945

 

18. mail oli Tartu Kunstimuuseumis eriline sündmus – Tartu varasema kunsti näituse avamine Enn Kunila kunstikogust. Juba esimene ringkäik näitusel jahmatas. Seintel Tartu kunstiklassikute seni nägemata looming, mida austasid tulbibuketid liivakellakujuliste serveerimislaudade peal, mida oli kokku 20. See lõi ülimalt piduliku ja väärika meeleolu, mida vürtsitasid kelnerid ja ettekandjad kandikutega. Tundsin end ülendatuna nagu kunagi direktor Vaike Tiigi organiseeritud ettevõtmistel.

Kunila kunstikogu 25. näitus “Traditsiooni sünd. Eesti kuldaja kunst” on pühendatud tartlastele. 17 autorist ei ole Tartuga seotud ainult Amandus Adamson, Paul Burman, Ants Laikmaa ja Herbert Lukk.

 

Kuna väljapanekul polegi õieti pilte, mis ei vääri kirjeldamist, siis praegu tegeleme maastikumaaliga. Maastik on Enn Kunila lemmikkunstniku Konrad Mäe peamine žanr. Just siin avaldub kõige eredamalt kunstniku erakordne loomingulisus. Iga uus elukoht, ümbrus ja terviserobleemid tõid ta kunsti uue käsitluslaadi.

 

Konrad Mäe kõige populaarsemad maalid on loodud aastatel 1913-1914 Saaremaal. Evi Pihlaku sõnul on need on esimesed moodsad eesti loodusmaalid, kus kirkad värvirühmad liituvad mõjuvaks tervikpildiks.

 

Konrad Mägi. Saaremaa. Etüüd. 1913 – 1914

Stiililiselt kuulub see neoimpressionismi.

 

Värsked värvid

1915. aasta suvel Viljandis (Maastik roosade põldudega. 1915) aga kasvasid puäntellistikud värvilaigud suuremaks ja kunstnik hakkas erinevaid künkaid ja pilvi piirama tumedate joontega. Järgmisel kahel suvel Võrumaal suvitades ja tervise halvenedes muutusid jooned juugendlikult venivaks, koloriit süngeks ja dramaatiliseks (Lõuna-Eesti maastik. 1916-1917).

 

Itaalia kuud aastatel 1922-1923 aga tõid tema loomingusse uue kirgastumise. Kunstnik kirjutas: “Tundmus suurepäraline ja tahtmine elada”. Tema Rooma ja Capri maastikud mõjuvad rahulikult, monumentaalselt ja igavikuliselt. Koloriit meenutab Paul Cezanne´i kunsti, kus värv on nagu telliskivi pildi ülesehituses.

 

Veneetsiasse jõudes puhusid juba värsked tuuled. Koloriit taandus kahele värvile – puhtale säravale sinisele ja punasele. Jah, Konrad Mägi on eesti esikolorist.

 

Tema kaasaegne Nikolai Triik aga just paadunud kolorist ei ole. Kuid tema tüüpiliselt juugendlik “Soome maastik” (1914) on siiski selle perioodi õnnestunumaid maale.

 

Tähelepanuväärseimate harulduste hulka kuulub Vabadussõjas langenud Herbert Luki kaks maali. Juba 26. eluaastaks oli tal välja kujunenud originaalne ja terviklik stiili, mida tol perioodil ei tea ma kellelgi maailmas olnud. Kokku on saanud suurepärane värvimeel ja süsteemne insenerlik mõtlemine. Maalis “Tänav, plangud ja majad” näeme ainult vertikaalseid ja ühelaiuseid jooni. Selge struktuur ja distsipliin ja ometi emotsionaalne töö.

 

1930ndatest aastatest pärineb näituse plakatipilt – Endel Kõksi “Tartu  vaade” (1938). Üks uhkemaid nägemusi Tartu linnast. Kordan ainult Eero Epneri tabavaid sõnu: kunagisest ülemlaulust sai üleöö leinalaul.

 

Sõjaaegsed ja –järgsed maasikumaalid

Nendest nopime välja Richard Uutmaa “Lõuna-Eesti maastiku” (1944). See on kujutatud paljudele kunstnikele omaselt panoraamses laadis järve ja metsatukkadega. Stafaažiks on talupojad heinateol.

 

Huvitav lugu on Eerik Haameri maaliga “Vaika maastik”. Reeli Kõivu andmeil tegi Haamer 1944. aastal vahetult enne Rootsi põgenemist septembris Vaika saarel akvarelli ja söega eskiisi, mille ta endaga  kaasa võttis. Rootsis valmis selle järgi neli õlimaali. Nendega algas tema loomingus värviline periood.

 

Vahetult sõjajärgseist aastaist 1945-46 on näitusel mitu head pilti. Need olidki viimased positiivsed ajad enne stalinismi. Ado Vabbelt on maastik “Järve kaldal” (1945; ülal). Andeka figuurimaalijana täiendas Vabbe maastikke ikka ja jälle figuuridega. Seekord armastajapaariga. Maastiku käsitlus on erakordselt vaba, peaaegu abstraktne. Maalist õhkub õnnetunnet.

 

Samast aastast pärineb Aleksander Vardi “Lõuna-Eesti maastik”. Eero Epner kirjutab õigusega, et Vardi otsis maalimiseks just tavalisi maastikuvaateid. Kuid ta oskas maali koloriiti sisse panna nüansirikkuse, õhku tuua liikumise ja kõik täita suvise soojusega. See pehme lüüriline meeleolu sai alguse saksa okupatsiooni ajal.

 

Kolmas pilt on Lepo Mikko “Suvi”. Ka selles maastikus on tore olla. Kuid seal on midagi jõulisemat ja Mikkost kujuneski välja Eesti üks hiilgavamaid monumentaliste.

 

Eero Epneri nauditava sulega kirjutatud põhjalikke pildikirjeldusi saab lugeda näituse kataloogist.

 

Ilmunud portaalis kultuur.err.ee 31. mail 2018