Kevade alguse päeval, 20 märtsil avati Kadriorus Mikkeli Muuseumis näitus „Kuldaja värvid. Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonist“. Eesti ühe märkimisväärsema erakunstikogu näitusel saab näha maale aastatest 1910-1945. Esindatud on sellised vanema maalikunsti autorid nagu Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Ado Vabbe, Endel Kõks, Richard Uutmaa jpt. Muljetavaldavalt palju kaasneb näitusega haridusprogramme ja lisamaterjale.

KUNSTIHUVI EI TEKI ISEENESEST

TIINA VAPPER

Enn Kunila, kelle mõte see näitus oli?

Mina tegin muuseumile ettepaneku ja muuseum oli nõus. Eelmisel kevadel lõime käed, sügisel toimusid esimesed kokkusaamised, suurema hooga läks asi käima sel aastal. Soov seda näitust teha on mul olnud ammu. Olen pühendunud sellele, et inimesed võimalikult palju minu valduses olevat kunsti näeksid. Viimased kümme aastat olen oma kunstikogu baasil näitusi korraldanud, mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal. Üks minu unistustest on olnud teha näitust koostöös Eesti Kunstimuuseumiga, mis on selleks kõige sobivam ja prestiižikam koht. Lisaks olen kunstimuuseumiga ühendatud ka kunstisõprade seltsi kaudu, kuhu juba aastaid kuulun.

Arvan, et selle näituse tegemiseks oli praegu õige aeg, sest võrreldes eesti kunsti ülevaatenäitusega ,,Kölerist Subbini”, mis toimus 2010. aastal Tallinna kunstihoones, on kogusse vahepeal märkimisväärne hulk töid juurde tulnud. Nende seas on väga olulisi teoseid, mida Eesti inimestel on nüüd esmakordne võimalus näha. Omamoodi ongi praegune näitus kunstihoone näituse mõtteline jätk.

Kui suur on teie maalikollektsioon ja miks on näitusel väljas just need 44 tööd?

Küsimusele kollektsiooni suuruse kohta olen alati vastanud ja vastan ka praegu, et töid on piisavalt, et anda hea ülevaade eesti kunsti saja viiekümne aasta pikkusest ajaloost. Selles mõttes on Eesti-suguses väikeriigis kunstikollektsionääril imepärased võimalused, Prantsusmaal, Itaalias või mis tahes teises kultuurriigis poleks see mõeldav.

Oma kunstikogu täiendades olen alati lähtunud põhimõttest, et autor oleks eesti kunsti jaoks oluline ja teos selline, mis autorit väga hästi esindaks. Kui tekib küsimus, kas soetada tipptöö või lihtsalt heal tasemel kunstiteos, olen läinud esimest teed.

Näitusel ,,Kuldaja värvid” on esindatud puhas kuldaeg, aastad 1910-1945 on ka mu enda lemmikperiood eesti kunstis. Oluline koht on näitusel Konrad Mägil, kellelt on väljas üksteist tööd. Teoseid on 44 seepärast, et Mikkeli muuseumi rohkem lihtsalt ei mahu. Töid valides pidasime näituse kuraatori Eero Epneriga silmas näituse hariduslikku suunitlust.

Keda te oma näitusele kõige rohkem ootate?

Kuna mul on olnud õnn kasvada kultuurilembeses peres, tean, et sellel, mida lapsena koged – olgu see kunst, muusika, sport -, on eeldus jääda. Vanemad võtsid mind juba varakult kunstinäitustele ja kontsertidele kaasa, need huvid on jäänud. Just seepärast tahaksin selle näitusega kaasata eelkõige lapsi ja noori.

Kunstihuvi ei teki iseenesest, see tuleb äratada. Samal põhjusel olen pidanud vajalikuks korraldada näitusi ka mujal kui Tallinnas. Eesti ei alga ega lõpe Tallinnaga. Pealinna tullakse harilikult kaupa ostma, kunstinäitusele ja kontserdile tihtipeale ei jõutagi.

Üks võimalus ongi viia kunst vaatajate kodukohta. Kuna veedame oma perega suved Hiiumaal, olen teinud ka seal mitu näitust. Eelmisel suvel käis näitusel ,,Ühe keti neli lüli. Laikmaa, Mägi, Vabbe, Kits” üle 5000 inimese. Väikeses kohas on kunstinäitus sündmus.

Kui hästi meie lapsed ja noored teie arvates eesti kunsti tunnevad?

Toon ühe näite. Eesti kunsti ülevaatenäitusel Tallinna kunstihoones pidin 13-14-aastastele lastele läbi viima ekskursiooni. Hakatuseks palusin neil nimetada eesti kunstnikke. Terve klassi peale ei teatud ühtegi nime. Andsin siis õpilastele ülesande käia näitus iseseisvalt läbi ja leida kolm maali, mis neile kõige rohkem meeldivad. Ning üritada mõelda, miks. Kuna näitusel olid esindatud eesti kunsti suurkujud, said nad ülesande jätta meelde ka kolm nime. Aega andsin poolteist tundi. Poolteist tundi hiljem olid kõik nagu ümber sündinud, vuristasid kunstnike nimesid ette ja tahtsid oma muljeid jagada. Keegi polnud lihtsalt kunagi varem palunud neil maale vaadata. Nii on iga asjaga. Kes kontserdil ei käi, sellel ei saagi muusikaarmastus tekkida. Seetõttu olen mõelnud, et kuna paljud pered ilmselt lapsi näitustele ei vii, on mõistlik teha koostööd koolide ja õpetajatega. Nii on suurem tõenäosus, et laps näitusele satub.

Olen andnud oma kunstikogu põhjal välja ka raamatuid. Ühe oma kunstiraamatutest kinkisin kõikidele kooliraamatukogudele, neid on ligikaudu viissada. Olen ka sel viisil püüdnud kunstiharidusele kaasa aidata.

Kuidas praegusel ajal lapsi maalinäitusele meelitada?

Tuleb üritada pakkuda neile klassikalist kunsti huvitavalt ja mänguliselt. Näituse ettevalmistamisega seotud meeskond – kunstiajaloolased Eero Epner ja Kadri Asmer, kujundaja Tõnis Saadoja, graafiline disainer Martin Pedanik – on kõik nooremapoolsed inimesed, kes pakkusid näituse ettevalmistamise käigus välja palju põnevaid ideid, millest oleme paljud teoks teinud.

Näitusega kaasnevate lisamaterjalide ja programmide valik on üsna lai. Kunstimuuseum tuli nende mõtetega hästi kaasa, muuseumipoolne abi ja toetus on olnud väga suur. Kõige kaalukam osa ideede kirjapanemisel on olnud Eero Epneril, kellega oleme teinud koostööd kümme aastat. Ta on kirjutanud nii minu varasemad kui ka kõik seekordse näituse tekstid. Ja teinud seda minu arvates suurepäraselt.

Kui kauaks näitus avatuks jääb?

Näitus on avatud 7. septembrini, tervelt pool aastat, mis mind eriti rõõmustab. Tänu sellele on suvisel turismiperioodil ka väliskülalistel võimalus näha Eesti klassikalist maali, ja mitte ainult Mikkeli muuseumis, vaid ka Kumus, kus mais avatakse Nikolai Triigi näitus. Igal aastal sellist võimalust ei ole.

Ilmunud Õpetajate Lehes 21. märtsil 2014