Enn Kunila Kunstikollektsioon

Kevad 2014 Ajakiri Hooaeg: Kuldaja värvid Kadriorus

20. märtsil avatakse Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Mikkeli muuseumis näitus

„Kuldaja värvid. Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonist”.

Sel puhul intervjueeris näituse kuraator Eero Epner Tallinna Kaubamaja

nõukogu liiget ja kunstikollektsionääri Enn Kunilat.

 

 

Miks sinu arvates võiks huvi tunda kujutava kunsti vastu?

 

Toon lihtsa näite oma elust. Kui minu noorim poeg oli kaheaastane, siis alati, kui ta nuttis või mingil põhjusel endast välja läks, võtsin ta sülle, kõndisin maali juurest maali juurde, mis meie kodu seintel ripuvad, ning rääkisin neist. Rahunemine tuli ruttu: mitte ilmselt küll minu analüüsi tõttu, vaid mõjus maal ise – värvid, kompositsioon, harmooniline tervik.

Samas harjutas see ka vaatamist. On ju nõnda, et kõik vaatavad, aga vähesed näevad. Nüüd, mitu aastat hiljem, märkan, et lapse pilk on ka muude asjade suhtes tunduvalt süvenenum. Tänu kunstile on ta harjutanud vaatamist ja tõesti ka nägemist.

 

Kuidas sai alguse sinu enda kokkupuude kunstiga?

 

Samuti lapsepõlves. Käisime esmalt palju Kadrioru kunstimuuseumis. Mul ei lähe näiteks kunagi meelest ära, kuidas ma vaatasin seal Konrad Mägi maali “Merikapsad”. Too maal lummas sedavõrd, et on kujundanud olulisel määral kogu minu suhet kunstiga.

Samamoodi on muide alguse saanud ka minu suhe muusikaga. Ma kuulan praegu sama muusikat, mida ka lapsepõlves: klassikalist. Esimesed kontaktid ükskõik millise kunstivaldkonnaga on ülitähtsad, seetõttu tuleb nii varakult kui võimalik lapsed kunsti, muusika, kirjanduse jne juurde tuua. Samas mäletan, et minu puhul ei olnud kunsti juurde viimises kunagi mingit sundi: kunst on olnud elu pühapäev algusest peale, olles rajatud meeldivusele ja huvile. Pean seda väga oluliseks.

 

Millal tekkis huvi hakata kunsti ka ise soetama?

 

See soov on algusest peale kantud ennekõike tahtest kaunistada oma kodu. Mulle ei meeldi kollektsioneerida maale lihtsalt kollektsioneerimise enese pärast: kõik minu kogu maalid on ühel või teisel ajahetkel olnud mu kodu seintel. Ja muide: kui mõni seinal olev maal on läinud ajutiselt näiteks mõnele Eesti Kunstimuuseumi näitusele, on lapsed seda kohe märganud ja hakanud uurima, mis maalist sai.

Kollektsioneerimiseni jõudsin siis, kui tekkisid kahepoolsed võimalused. Esiteks tekkis endal vahendeid, kuid teiseks tekkis ka pakkumine. Nõukogude ajal oli ju võimalik samuti kunsti osta, kuid klassikalist maali siiski väga harva.

Ent 1990ndatel aastatel tekkisid tugevad galeriid, kes suutsid väärtuslikku kunsti vahendada, ja samas ka otsekontaktid. Just toona hakkasin tihedamalt suhtlema Olev Subbiga, kelle rolli minu kunstimaitse ja -kogu arendamisel on võimatu üle hinnata.

 

Mis on põhimõtted, mille alusel töid kollektsiooni valid?

 

Kõige olulisem on algusest peale olnud meeldivuse printsiip. Muud põhimõtet pole olnud ega ka tule. Õnneks on tee väärtkunstini olnud loomulik: lapsepõlves pandi maha rajad, mida mööda käin siiamaani ning mida näiteks Olevi mõtted on tunduvalt rikastanud, kuid mitte kardinaalselt muutnud.

Muidugi pean oluliseks ka autori olulisust kunstiajaloos ning seda, et töö teda hästi iseloomustaks. Juhuslikult ostetud kunsti najal kollektsiooni ei raja. Sellepärast hindan kõrgelt ka asjatundjate soovitusi, loen kunstikirjandust, suhtlen tihedalt restauraatoritega – kollektsioneerimine tähendab enese pidevat kunstialast harimist.

 

Mis on sinu jaoks Konrad Mäe fenomen?

 

Sageli räägitakse maalide puhul motiivist või kirjanduslikust sisust, kuid minu jaoks pole need kõige määravamad. Hoopis olulisemad on kompositsiooni ja värviga seotud küsimused, eriti aga faktuur ehk pintslikiri. Sellest, kuidas kunstnik käsitleb pintslit, tuleb minu arvates välja meister. Maale tulekski vaadata mitte ainult aupaklikult distantsilt, vaid ka väga lähedalt, et näha faktuuri. Kui on meisterlik pintslikiri, siis on maal iga viimase ruutsentimeetrini välja maalitud. Seega pindade, joonte, kompositsiooni, värvi ja faktuuriga seotud küsimused on minu jaoks maalikunsti juures kõige olulisemad ja seetõttu hindan kõrgelt mitte ainult Konrad Mäge, vaid ka Ado Vabbet, Elmar Kitse ja paljusid teisi.

 

Miks on sinu jaoks oluline näituseid korraldada?

 

See on missioon. Kunst ongi näitamiseks ja vaatamiseks. Leian, et kunstikollektsionääril ei ole ainult õigus, vaid ka kohustus oma kunstikogu avalikkusele tutvustada. Eriti oluliseks pean näituste korraldamist ka Tallinnast väljaspool ning suunatust nooremale põlvkonnale. Ma tahan, et see mis juhtus lapsepõlves minuga, korduks ning lapsed saaksid kunstimõjutusi võimalikult vara.

 

Miks on Mikkeli muuseumis toimuv näitus oluline?

 

Pean esmatähtsaks antud näituse hariduslikku külge. Oleme mõelnud päris paljude lisaprogrammide peale: ekskursioonid, eriekskursioonid, koostöö koolidega, ilmub raamat, kavandame värviraamatut kõige väiksematele ja elektroonilisi haridusprogramme gümnasistidele, rääkimata mitmest muust ideest, millega praegu käib aktiivne töö. Ja hariduslik külg peaks olema suunatud mitte ainult noortele, vaid nagu öeldud: ma ise õpin iga päev midagi uut kunsti kohta. Seda tahakski Mikkeli näitusega pakkuda.

Isiklikult on oluline, et võrreldes Tallinna Kunstihoones paar aastat tagasi toimunud näitusega on kogus päris palju uusi töid. Muidugi on oluline Eesti Kunstimuuseumi kontekst. Ootan hetke, mil kõnnin Kadrioru poole, ja vasakut kätt jääb Kadrioru muuseum, kust said alguse mu esimesed kunstikogemused, ning paremale Mikkeli muuseum, kus on nende kogemuste tänane tulemus.

 

 

Kuldaja värvid. Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonist.

Näitus Mikkeli muuseumis 20. märts kuni 7. september 2014.

Autorite seas Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Ado Vabbe, Nikolai Triik, Elmar Kits, Endel Kõks, Herbert Lukk, Johannes Greenberg jpt.

Kuraator Eero Epner, kujundaja Tõnis Saadoja, graafiline disain Martin Pedanik.

Näitusega seoses ilmub ka ülevaatlik raamat.

 

Ilmunud ajakirjas HOOAEG, kevad 2014