Enn Kunila Kunstikollektsioon

08.02.2015 Artribune: Eesti. Roomast Milanosse, näitustelt Expo-paviljoni

Andrea Carteny

Sapienza ülikooli kunstiteaduste- ja ajalooprofessor

 

Vittoriano muuseumikompleksis 12. veebruarini 2015. Sillana toimiv näitus „Põhjala värvid. Eesti kunst 1910–1945 Enn Kunila kollektsioonist” on väärikas võimalus teha tutvust ühe seni veel alahinnatud maaga.

Sündmus nimega „Põhjala värvid” annab võimaluse tundma õppida üht väikest, kuid lummavat Euroopa riiki: 1 300 000 elanikku, 1991. aastal jäeti seljataha hall nõukogude aeg, 2004 astuti NATO-sse ja Euroopa Liitu ning 2011 võeti riikliku valuutana käibele euro. Metseen Enn Kunila kollektsioon saabub Vittoriano muuseumisse Rooma esimest korda, tuues Itaalia publiku ette 45 aastatel 1910–1945 valminud teost – eesti maalikunsti nn kuldse ajajärgu. Kunstikriitik Arnaldo Colasanti on näituse vaimulaadi ning kujutatud reaalsuse hästi kokku võtnud: „Seda näitust uurides oleme mõistnud, et eesti maalikunst ei suhtunud 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguskümnete Euroopa suurtesse kunstipealinnadesse ülima lojaalsusega, vaid eelkõige tunti vajadust osata elada iseenda ajas, saada eripäraseks oma kaasajas.”

Vana rahvas, osa Balti kultuuri alustalast, seotud Skandinaaviaga ja saksa maailmaga, sild venemaisesse itta, 20. sajandi algupoole aktiivne romantiline ja modernistlik püüdlus suurema iseseisvuse poole tsaariimpeeriumis – selline on Eesti, mis peegeldub Kunila kogus. Väljapanek annab meile aimu selle pisikese, kuid dünaamilise Põhja-Euroopa riigi sotsiokultuuriliste protsesside arengust ja kunstisuundumustest.

 

Tõnis Saadoja kujundatud näitusel visandavad eesti modernismi evolutsiooni 20. sajandi esikümnenditest pärinevad tööd. Valikus on 19 kunstnikku, nende hulgas Konrad Mägi, Nikolai Triik ja Ants Laikmaa. Näituse kuraator Eero Epner selgitab: „Kõik Kunila kollektsiooni maalid põhinevad värvil. Stiililiselt viitavad need tööd ennekõike postimpressionismile, ehkki osa neist suhestub ka realismi ja abstraktsionismiga. Maastik või laiemas mõttes loodus näib olevat nende kunstnike peamine inspiratsiooniallikas. Omaette rühma moodustavad 20. sajandi esimese poole portreed.” Sellest suunast eristuvad omakorda teise maailmasõja aastatel tehtud tööd, mis meenutavad modernistlikke pitoreskseid maale, kus eriline tähelepanu on värvivalikul ja kujutatavatel objektidel (idülliline igapäevaelu ja loodus).

Seega peegeldavad tundeid neis teostes aastaajad ja maastikud, kus valguse-varju vormid ja struktuur annavad edasi varjunditerohket melanhooliat – olekut, mis pidavat eesti hinge kõige paremini iseloomustama. Kollektsiooni varjatum fil rouge on eesti kunstnike ühe sajandi vältel, aastatel 1840–1940 tekkinud side Itaaliaga, mis viis välja Capri saarele ja pealinna Rooma. Oli kunstnikke nagu Ants Laikmaa, kes plaanis Capril peatuda vaid ühe päeva, kuid saare ilu sundis teda paigale jääma pooleteiseks aastaks; aga ka selliseid nagu Konrad Mägi, kes veetis 1920. aasta hakul Itaalias mitu kuud ning alustas siin oma uue loomingulise perioodiga, rikastades eesti kunsti Veneetsia vaadete, Rooma maastike ja maalidega Capri majadest. Itaaliasse armunud eesti kunstnike tehnika oli siinset antiikset ilu kujutades ülimalt modernne.

 

Nagu tõestab Andres Kase aktiivne osalus näituse avamisel, soovib Eesti nende kunstnike kaudu tutvustada oma maad ja selle kultuuri, mis jõuab suure hulga Itaalia ja rahvusvahelise publiku tähelepanu keskpunkti 2015. aasta Expo maailmanäitusel Milanos. Eesti Expo-paviljoni parasjagu ehitatakse, „Eesti galerii” makett tervitab näitusekülastajat sissepääsul. Kase sõnul peegeldab Eesti paviljon eestlaste kalduvust looduskaitsele ja -hoidlikkusele ning seetõttu on paviljon 50% ulatuses ehitatud taaskasutatavast puidust. Eksponeeritavad teemad hõlmavad toitu ja vanu traditsioone, aga ka nüüdisaegsust, mida esindab kiirelt arenev infotehnoloogia sektor.

 

Ilmunud ajalehes Artribune 8. veebruaril 2015