Enn Kunila Kunstikollektsioon

04.06.2018 Postimees: Poeetilised ja dekadentlikud figuurid Tartu Kunstimuuseumis

Krista Piirimäe, kunstiajaloolane

Postimees

4.06.2018

 

«Traditsiooni sünd. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kunstikogust»

Tartu Kunstimuuseumis 19. maist 12. augustini
Kuraator: Eero Epner
Kujundaja: Tõnis Saadoja

 

Konrad Mägi. Naise portree 1922–1924

 

  • Näituse igas figuurimaalis on midagi huvitavat.
  • Ühe erakogu näitusel on haruldane näha skulptuure.

 

Tartu Kunstimuuseumis on avatud Eesti ühe tuntuma kunstikoguja Enn Kunila kahekümne viies näitus pealkirjaga «Traditsiooni sünd. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kunstikogust». Maalid on aastatest 1912 kuni umbes 1950, varaseim skulptuur aastast 1903.

Näitus on pühendatud Tartule. Enamik esindatud kunstnikke ongi tartlased, teosed enamasti seni nägemata ja mõni üllatab vägagi. Kujundus on suurejooneline.

Maastikumaalide käsitlus ilmus Eesti rahvusringhäälingu veebis. Seekord on vaatluse all figuur.

 

Portreed

Konrad Mäe kuulsad maastikud on inimtühjad, üks erand on praegu väljas. Kuid ta maalis portreid ja Kunila kogus on suisa kaks paremat. Kuidas nad suhestuvad looduspiltidega?

 

«Alvine Käppa portree» (1919) on tumedas kergelt laigulises koloriidis ja risti-põiki läbivate juugendlikult voogavate joontega Nii maalis ta sel ajal ka Võrumaa maastikke. Värvid – roheline, sinine ja kollane – on lausa pidulikud.

Näitus on pühendatud Tartule. Enamik sealseid kunstnikke ongi tartlased, teosed enamasti seni nägemata ja mõni üllatab vägagi.

 

«Naise portrees» (1922–1924) on juugendlikud suured silmad, pikad sõrmed ja kael. Maastike käsitluses on aga juugendist loobutud. Mustjassinises taustas ja kübara alla peitunud haiglaslikus näos on midagi dekadentlikku. Karakter on kadunud. Aga kes ei tahaks olla salapärane meeste võrgutaja?

 

Nikolai Triik. Aino Suitsu portree. 1914

 

Sealsamas ruumis on eesti ühe parema portretisti Nikolai Triigi «Aino Suitsu portree» (1914) selle perioodi juugendstiilis ja lemmikvärvides – lilla ning mürkroheline. Kuid ometi saame rääkida Gustav Suitsu abikaasa olemusest ja välimusest. Muuseas, mõlemal on sama varrukamood.

 

Ants Laikmaa «Selma» (1922) ja «Autoportree» (1925) on maalitud akademistlikus laadis. Maastike jäädvustamisel oli autor märgatavalt avangardsem, eriti äge on «Männid mererannal» (1916).

 

Villem Ormisson on maalinud vähe portreid ja needki on natüürmordilikud, nagu näeme venna portrees «Mehe portree. Karl Ormisson». Koloriit oli tal 1920. aastatel tume ja raskepärane. Ka venna meeleolu on sünge, kuigi just siis oli ta Eero Epneri andmetel pälvinud Vabadusristi. Võib-olla oli kunstnikul endal järjekordne depressioon.

 

Figuraalkompositsioonid

Ado Vabbe. Mannekeen. 1944–1950

 

Ekspositsioonis on Ado Vabbe kaks figuraalkompositsiooni (1944–1950). Stalini aja kohta on üllatuslikult palju vabadust ja espriid. Evi Pihlak kirjutaski, et hingepõhjani maalijaks jäämine maksis talle professori koha.

 

Ado Vabbe «Sõjapõgenikud», 1944–1950

 

Nii «Mannekeen» kui ka «Sõjapõgenikud» on maalitud kergelt ja õhuliselt, suurepärase värvimeele, joonistusoskuse ja psühholoogia tundmisega. Sõjapõgenike hoiakud ja ilmed räägivad nõutusest ja ootusest. Mannekeeniga pildil toimub aga lõbus vestlus. Mannekeen ise on ühtaegu elus naine ja selle mudel. Vabbe oli suur tsirkusearmastaja.

 

Sellesse perioodi kuulub Aleksander Vardi impressionistlik «Seisev naisakt roheluses» (1946). Tõenäoliselt on see maalitud Tartu Kunstiinstituudi suvelaagris Alatskivil. See on Vardile tüüpiline päikeseküllasesse loodusesse sulanduv akt, pehmete vormidega ja anonüümsena seljavaates. Väga võluv.

 

Sellesse idülli sobivad ka Endel Kõksi figuraalkompositsioonid aastatest 1939–1943. Need on kõik õdusad pildid just sellise meeleoluga, nagu kirjeldas Eesti aega minu ema. Figuuriderohkeim on «Maalijad», värvikas romantiline ja veidi naivistlik maal Edgar Degas’ ja Tiziani vaimus. 1943. aastal maalitud «Aias» ei kanna mingit märki sõjast.

 

Johannes Võerahansu. Külaeided vestlemas 1941

 

Johannes Võerahansu maal «Külaeided vestlemas» (1941) on erandlikult väga jutustav. Oli ka tõsine aasta ja naiste murelik jutt on salajane. Rusikas käed kõnelevad võitlusvaimust.

 

Eerik Haamer. Lambapesijad. 1944–1945

 

Eerik Haameri «Lambapesijad» on Reeli Kõivu andmetel üks neljast samateemalisest maalist. See valmis Rootsis 1945 ühe Eestis tehtud etüüdi ja mälestuste järgi. Tulemuseks ei ole mitte niivõrd lammaste pügamine, vaid pool- ja pärispaljaste naiste tants ümber lambakarja. Reeli Kõiv: «… ta kujutas poolpaljaid kehi liikumises, nii nagu barokiajastu kunstnikud valisid naisakti maalimise ettekäändeks sabiinitaride või Leukippose tütarde röövimise legendid.»

 

Richard Uutmaa maal «Altja küla» jäädvustab autori koduküla ja võib-olla koguni sünnitalu, maalides «Võrguparandajad» ja «Põhjarannik» on tööd ja sagimist. Töö Uutmaa käsitluses kuulus rahulikku igapäevaellu, selles oli koguni poeesiat.

 

Skulptuurid

Ühe erakogu näitusel on haruldane näha skulptuure. Enn Kunilale kuulub üks kahest Amandus Adamsoni Georg Lurichit kujutavast suurepärasest pronkskujust (teine on TKMis).

Anton Starkopfilt on üks 1920. aastate tippteoseid, Wilhelm Lehmbrucki ekspressionistlikus laadis modelleeritud «Siiami tantsijatar». Hilisemast ajast näeme kaunist grupiskulptuuri, teineteise embuses lamavat naist ja meest. Ekspressionist Starkopfi jaoks oli igasugustes variantides armastus üks lemmikteemasid.

 

Näitusega kaasneb Eero Epneri tekstiga ilus kataloog. Epneri ja kunstnik Jaan Rõõmuse koostöös valmis vaimukas haridustuba.

 

Ilmunud ajalehes Postimees 4. mail 2018.