Enn Kunila Kunstikollektsioon

29.09.2017 Postimees: Mõistatuslik Konrad Mägi Eero Epneri luubi all

Heili Sibrits,

ajalehe “Postimees” kultuuritoimetuse juhataja

 

KAALUKAS TEOS.

Eero Epner kirjutas 500 lehekülge paksu ja pea 1,3 kilogrammi kaaluva raamatu ühest Eesti esikunstnikust Konrad Mäest.

 

 

Kunstiajaloolane ja NO99 dramaturg Eero Epner on teinud ära meeletu töö ja koostanud haarava raamatu ühest Eesti kõige hinnatumast kunstnikust Konrad Mäest, kes hoiab enda käes siin kõige kallimalt ostetud maalide rekordit.

Raamatu «Konrad Mägi» esitlusel ütles Eero Epner, et kõige tähtsam on kunstnik ja tema looming. «Raamatu väljaandja Enn Kunilaga oleme jõudnud arusaamisele, et kõige olulisem on, et Konrad Mäe fenomen jõuaks võimalikult paljude inimesteni,» selgitas Epner. See oli ka põhjus, miks ta selle töö ette võttis.

«Ma tõesti usun, et ükski elulugu ei asenda seda, milles tuleb välja ühe kunstiteose või kunstniku suurus. See kõlab küll pateetiliselt, aga las kõlab, kõige olulisem on ikka see maagiline hetk, mis sünnib vaataja ja kunstiteose vahel. Sealt edasi tuleb kõik muu.»

 

-Eero Epner, olete raamatusse üsna palju iseennast sisse kirjutanud ja samuti on raamat üsna spekulatiivne, miks?

Ajastul, mil ihaletakse üha enam objektiivsust, on kunst võib-olla väheseid kohti, mis püüdleb küll tõe poole, kuid paradoksaalselt selle eest kogu aeg ka pageb. Kunst ei ole koht, kust võiks leida meid puudutavatele küsimustele kõigile kehtivaid tõeseid vastuseid, ometi leiame kõik neid sealt aeg-ajalt.

Kunst on pigem jõgi, mis suudab toituda ka meie puudujääkide, küündimatuste ja haavade allikatest, proovides neist sõlmida kokku midagi, mida oleks võimalik ilma suurema piinlikkustundeta vaadata ning mis õnnestumise korral võib anda meile veendumuse, et ka meie hädisel subjektiivsusel võib olla mingi väärtus.

Teiselt poolt võib tajuda inimestes kunstihirmu. Nad tahaksid – ja mina tahan – siiski kunsti õigesti mõista, mitte mööda panna, täpselt ära arvata, mida kunstnik «tahtis öelda». Ent võimalik, et kunstnik ei tahtnudki midagi öelda. Võimalik, et ta tahtis öelda üht, kuid meie näeme seal hoopis midagi muud − kas see on siis draama?

Kas kunsti on üldse võimalik valesti mõista? Minu arvates mitte. Kunstikogemuse aluseks on endiselt see maagiline hetk, kui inimene kohtub kunstiteosega. Säärast subjektiivset kogemust ei asenda miski ja päris kindlasti ei asenda seda käesolev elulugu, mida varitseb Thomas Bernhardi öeldu: «Tuhanded, kümned tuhanded kunstiajaloolased lobisevad kunsti surnuks ja hävitavad ta.» Olles subjektiivne, spekulatiivne, ekslik, rappaminev ja nii edasi, kirjeldab raamat üht täiesti tavalist kunstikogemust. Tal ei ole mingit võimet ega iha olla kunsti suhtes tõene.

 

-Raamatus olete küsinud inimestelt, kes omavad (või on omanud) Konrad Mäe maale, mis tunne on olnud elada nende kunstiteostega. Mis tunne on olnud elada, peas Konrad Mägi?

Kujutlus teisest inimesest ei ole kunagi teine inimene ise. See on vägivaldne fantaasia, halvasti õmmeldud kujutluspilt, traagelniitideks pigem iseenese tahted kui selle inimese omad. Ma ei tea, kes Konrad Mägi oli. Keegi ei tea.

 

-Milline inimene oli Konrad Mägi? Mis on tema isikuses see, mis teid teda uurides kõige rohkem üllatas?

Marcel Duchamp ütles, et ta ei usu kunsti, ta usub kunstnikku − ja tõepoolest muutus see usk 20. sajandi kunstis väga oluliseks, kunsti hakkas defineerima see, mida tegi kunstnik. See aga omakorda tähendab, et kunstnikuks saamine nõuab ka teiste veendumust, et sa oled kunstnik.

Konrad Mäe näitel on võimalik rääkida kahest nähtusest. Ühelt poolt peaaegu olematus 20. sajandi alguse Eesti kunstikultuuris uue sotsiaalse definitsiooni «kunstnik» kehtestamine − kunstnikuks olemine ei olnud toona pelgalt enesemääratlus, vaid terve rea täiesti uute ühiskondlike kokkulepete rajamine.

Teiselt poolt aga Mäe sügavalt isiklik eksistentsiaalne tung kunsti poole. «Õnn ei ole meie jaoks, vaeste maa poegade jaoks. Meie jaoks on kunst ainuke pääsetee, kuna hetkel, kui hing on täis elu igavest kannatust, avab kunst meile selle, mida elu anda ei suuda. Seal, kunstis, omaenese loomingus, võib leida rahu,» kirjutab ta ise ühes kirjas.

 

-Olete Konrad Mäge nimetanud punkariks. Mis teeb Mäest punkari?

Sama hästi võiks teda nimetada ka kodanlaseks, anarhistiks või dekadendiks (ja kõigega mööda panna). Punkariks aga ilmselt seetõttu, et ta polnud mitte ainult nooruses, vaid ka hiljem igasuguste autoriteetide ja hierarhilise mõtlemise radikaalne vastane. Olgu näiteks toodud kasvõi tema poliitilised vaated, kui ta noores vabariigis kaitses avalikult kommunistist viiuldajat, või paljudele meeldejäänud žest, kui ta kunstikooli direktorina andis noortele õpilastele koridoris terekätt − see oli toonases kontekstis midagi väga ootamatut.

Veidi vägivaldselt võib säärast hoiakut laiendada ka tema loomingule, kuna talle meeldis sageli portreteerida näiteks juute, mustlasi ja naisõiguslasi ehk sotsiaalseid «teisi». Maastikes toimub aga midagi veelgi kummalisemat: justkui sulandumine mingisse suuremasse kõiksusesse, inimeste moodne maailm on Mäe maalidelt pea täienisti minema pühitud, inimene on vaid ajaloo ääremärkus, mitte − nagu modernistlikud utoopiad samal ajal ütlesid − looduse kroon. Selleski on midagi punkarlikku.

 

-Mägi oli väga ambitsioonikas mees, samas meeldis talle end kannatajana näidata. Näen siin vastuolu.

Mina ei näe: kannatusi põhjustavadki ambitsioonid. Üks kõige suuremaid kannatusi oli Mäe ja mitme tema kolleegi jaoks Eesti oma väiksuse ja perifeersusega, mis oli seda traagilisem, et nad ei kippunud siit tegelikult meeleheitlikult minema.

Kõige täpsemalt võtab selle kokku üks Nikolai Triigi postkaart Berliinist: «Ma läksin kodunt ära, et kodu tarvis ennast täiendada. Aga keegi ei usalda mind kodumaal. On õige kole niiviisi üksi olla ilmas. Sellest väljapääsematuse tunne on kui silmus kaelas.»

Nad oleksid tahtnud olla Eestis, kui Eesti oleks olnud üks teine paik − nii paradoksaalne, kui see ka ei ole.

 

-Usun, et paljude jaoks on teie raamatu esimene ja üsna suur üllatus juba leheküljel 19, kus te väidate, et Konrad Mägi polnud täiskasvanueani suure tõenäosusega ühtegi maali näinud. Kuid see võimalik on?

Kindlasti oli ta kunstiteoseid näinud: altarimaalid, teinekord mõni maal kusagil vitriinaknal, võib-olla pääses ka mõnele harvale näitusele, kus eestlased üldiselt ei käinud. Kuid me ei saa rääkida kunstikogemusest, kujutava kunsti regulaarsest nägemisest.

Eesti maarahvas sai kergesti kontakti muusika, teatri ja kirjandusega, kuid mitte kunstiga − ja see lõhe kujundab veel tänagi meie kunstimaailma. Esimene laiemale publikule suunatud näitus toimus alles 1906. aastal põllumajandusnäituse raames ning sel puhul avaldati ajalehes spetsiaalne juhend, kuidas üldse maale vaadata, muuhulgas näpunäitega, et puudutada ei tohi.

Mägi ja tema kaaskondsed kasvasid üles tõesti väga pildivaeses kultuuris ning seda hämmastavam on lisaks sellele, kuidas neist kujunesid modernistid, hoopis see, miks nad üleüldse kunstnikeks otsustasid hakata.

Ühelt poolt võiks väita, et otsustavaks sai metropolide, eriti Pariisi mõju, ning tõepoolest, oma kultuurist eemal vabaneti kindlasti tervest reast kaanonitest. Teiselt poolt sündis otsus hakata kunstnikuks juba siin: keskkonnas, kus mitte ainult maale ei nähtud haruharva, vaid kus ka pilt kui säärane oli miski, mida sa ei kohanud iga päev.

 

-Eesti kunstis polnud seega traditsioone, mida jätkata või lammutada. Mida see vabadus andis?

Vabadus annab alati veel suurema vabaduse, sh vabaduse mõelda. Mäel, Triigil ja teistel ei olnud mõjuängi, nad said kujuneda inimestena ja seeläbi ka kunstnikena juba peaaegu valmis, enne kui kogesid suurel määral kunsti.

Võib-olla just seetõttu tunneme nende töödes ära küll ka toonaseid moodsaid kunstivoolusid – «tänavate saast, mis on imporditud Euroopa suurlinnadest noorte meeste poolt, kelle närvid on tuksis», nagu toona Eesti lehtedes vihaselt kirjutati –, kuid teiselt poolt on nende loomingu üdiks ikkagi mingi võltsimatu isiklik hoiak maailma ja kunsti suhtes. Ja see hoiak on näha: Triigi, Mäe ja Kristjan Raua looming kõneleb ka tänapäeva vaatajaga pingetest, valudest, ekstaasidest, milles on võimalik ära tunda maailma tema muutumatumas pooles.

Tõsi, nende väljenduslaad on tunduvalt traagilisem, ülevam, pateetilisem, emotsionaalsem kui tänapäevases kunstis, kuid see on vaid vormi ja tundetooni eripära. Aeg oligi teistsugune, kunstnikuks olemine oligi üks teistsugune otsus.

Kristjan Raud asus sageli tööle väikesel paberilehel, kuid tema suhe kujundisse oli niivõrd intensiivne, et ta pidi kogu aeg lehekesele uusi ja uusi lehti juurde kleepima, kosmos ei mahtunud A6 peale ära. See näitab kujukalt, kuidas toonased kunstnikud ei leppinud nende ees oleva formaadiga, vaid leiutasid kogu aeg ise uusi olekuvorme.

See kõik ei tähenda muidugi, et kunsti keskel üles kasvanud inimestel säärast hoiakut ei oleks, nii et ma ei olegi kindel, mida täpselt vastata.

 

-Kuidas ikkagi juhtus, et Konrad Mäest sai maalikunstnik? Miks ta 1906. aastal Ahvenamaal värvid kätte võttis?

Siin on palju mõistatuslikku, kuid ühe oletusena võiks tuua Mäe noorema sõbra Nikolai Triigi eeskuju. Triik, vaikne, tõsine, peaaegu traagiline natuur, võis mõjutada teda palju rohkem kui kõik õpingud kokku, ning just Triik võis teha Mäele Ahvenamaal esimese müütilise pintsliulatamise.

Sõpruse tähtsust kunstiajaloos on võimatu täpselt uurida, palju käegakatsutavam on arhiivist leida aastaarve, millal kuhu kooli astuti, kuid Tuglase, Triigi, Aleksander Tassa ja veel mitme sõbra tähtsust Mägi kujunemisele on raske üle hinnata. Eesti 20. sajandi alguse kunstiajalugu on suuresti ka sõpruse ajalugu.

 

-Esimene eesti kunstnike näitus toimus siin 1906. aastal, Mäel oleks olnud võimalik seal osaleda, aga vaatamata sellele, et ta väga oleks tahtnud end kunstnikuna esitleda, ta siiski keeldus. Üllatav.

Mägi, Triik ja veel mõned keeldusid, sest näitusel esines ka August Weizenberg, kes oli just hukka mõistnud 1905. aasta revolutsiooni. See läks teravasse vastuollu noorte kunstnike poliitilise maailmavaatega.

Mäe hoiakud ei muutunud elu lõpuni: ta oli anarhist, kes etableerunud kunstniku ja kunstikooli direktorina läks avalikku konflikti politseinikega, kui need tema arvates liiga autoritaarselt käitusid. See puudutab kaudselt ka Mäe loomingut: nooruses huvitus ta aktiivselt poliitikast, hiljem esoteerikast.

Tundub, et mõlemaid ühendab kujutlus individuaalsuse kadumisest ning ühtesulamisest millegi endast suuremaga, kas massidega või kosmosega. Mägi oli tuntud individualist, kuid tema looming kõneleb pigem millestki täiesti muust.

 

-Norras mustikate söömine, Pariisis vaid kohvist elamine… nälg, pidev külmetamine, rahamangumine. Kui palju mõjutasid need ebainimlikud kannatused, mida Konrad Mäe oli nõus loomise nimel taluma, tema maailmapilti, maailmanägemist?  

Mis on kehvasti praetud muna hingelise üksinduse kõrval? Mis kaalu omab katkine kingatald, kui samal ajal ei julge sa kosmose poole vaadata, sest näed seal apokalüpsist? Ma arvan, et olmelised kannatused mõjusid Mäele küll häirivalt, kuid need argised äpardused ei olnud tema kunsti toitvaks allikaks.

Ta tegeles palju suuremate ja abstraktsemate küsimustega ja seetõttu on tema kannatused küll tänuväärne allikas müütide loomiseks, kuid tegelikult suuresti kasutu materjal kunsti hindamiseks. Seda enam, et viimased kümme aastat oli ta juba üle keskmise jõukas, kuid ometi hakkasid just siis taevad tema maalidel plahvatama.

Või nagu Mägi ise on kirjutanud: «On kaks teed, kuidas kunst võiks hõlmata elu. Üks tee on lai, avar, ohutu ja mugav tee, teine on järsk, mis viib üle kuristike, täis surmaohtusid. Mugav tee on mõistuse tee, viie tunde tee, mis hõlmavad elu vaid selle juhuslikkuses, selle kurvas ja rumalas argisuses. Järsk tee, mis viib üle kuristike – see on hinge tee, kelle jaoks elu on sügav uni ja piinlev eelaimus teistsugustest suhetest, teistsugustest sügavikest kui need, millesse meie hale mõistus võib tungida. Need teed on erinevad, kuna aju mõistus on argipäev, töötegemine ja leitsak, see on matemaatika ja loogika, aga hing, see on harv pidupäev, mis on see, mida ei saa hõlmata ei teadvuse ega loogikaga, see on inimsoo kiitus ja ülestõusmine. Mõistuse jaoks on kaks korda kaks neli, hinge jaoks aga võib see olla miljon, kuna ta ei tunne intervalle ei ajas ega ruumis. Hinge jaoks eksisteerib esemetu, ruumitu, väljaspool aega asuv asjade olemus.» Mis on selle kõrval liiga lahja puljong? Mitte midagi.

 

-Vaesus tähendas ju seda, et Mäel polnud raha töövahendite ostmiseks. Kuidas see loomingut mõjutas?

Kui oleks oluliselt mõjutanud, ei oleks Mägi kunstnikuks saanudki. Ratsionaalses maailmas on vastuargumente alati rohkem ning nende ületamine on juba suur saavutus, seotud mitte küsimusega, kui hästi su käsi teatud jooni veab, vaid tegemist on ühe otsusega olla kunstnik.

See ühendab paljuski toonast päeva tänasega: mõlemal juhul on tegemist väga ratsionaalse ja reglementeeritud Eestiga, kus üldine ühiskonnakorraldus ei soosi kuidagi kunstnikuks saamist. Toona tähendas see avalikke konflikte ühiskonna peavooluga, tänapäeval kägistab kapital leebelt, kuid seda surmavamalt.

 

-Ütlete, et Eesti kunstnikud on sageli kodumaalijad, kuid Mägi seda ei olnud. Mis seos ja side oli Mäel oma koduga, Eestiga?

Vastuoluline. Kui Eestit mõista rahvusliku või riikliku paigana, siis sääraste Eestidega ei tundnud Mägi mingit erilist sidet. Ta igatses olla üleüldse ilma igasuguse rahvusliku kuuluvuseta ning riigis kõhklev anarhist temas ei surnud samuti kunagi. Ent kui Eestit mõista teatud paigana, siis nagu Mägi ise ütles: «Ma olen põhjamaa poeg ja kõik, mis mus on, pole midagi muud kui osake kogu rahvast ja meie loodusest. Kus ma ka ei viibiks, jääb Põhi minu kodumaaks. Mulle meeldib nukker, karm põhjamaa loodus.»

Vastuoluline oli ka tema suhe publikuga. Ühelt poolt tegi ta jõupingutusi, et siin kunsti mõistmist arendada − muu hulgas aitas asutada kunstikooli Pallas ja oli selle esimene direktor −, teiselt poolt tegi ta ka mitmeid publikukriitilisi aktsioone, näiteks avaldas varjunime all kuulutuse, kus lubas igale näitusekülastajale raha peale maksta.

 

-Mägi sai Eestis tegelikult ju kiiresti megastaariks. Miks olid just tema tööd arusaadavad rahvale, kes veel mõne aasta eest maalikunsti üldse ei tundnud?

Seegi on mõistatus. Kuigi toonastele kunstnikele tundus siinse publiku kunstimõistmine lootusetult mahajäänud, oli see tegelikult üllatavalt ergas. Isegi «normaalset» realistlikku kunsti ei olnud keegi eriti näinud, ja ometi: kui publiku ette asetati Mäe nägemuslikud ja kohati tõeliselt sõgedad maastikuvaated, siis võeti need tõesti kohe meelsasti vastu.

Mäe tööd võlusid ennekõike tänu värvidele, neis on kindlasti ka palju dekoratiivsust, kuid nad polnud kindlasti arusaadavad. Seda hämmastavam, et moodsa kunsti näitustel käis toona rohkem publikut kui praegu, kunstikogemuseta publik oli palju enam huvitatud. Perifeeria võttis moodsust kohati pareminigi vastu kui metropolides.

Kui 1910. aastal pandi Londonis välja Gauguini, Matisse’i, van Goghi ja Picasso tööd, oli enamik umbes 50 arvustusest hävitavad: ühes nimetati neid autoreid osaks suurest vandenõust, mille eesmärk on purustada Euroopa maalikunsti kude, teises soovitati autoritel pöörduda kivilõhkamise juurde.

 

-Vaatamata sellele, et Mägi igatses suurlinna, Eestist minema, eelkõige Pariisi, ei suutnud ta linnas maalida. Miks?

Ta olevat öelnud, et loodus on maalimisel ainult takistuseks, teiselt poolt kirjutas Norras nii: «Mõtelge: suured sinised mäed ja punased pilved rändavad sääl üleval kõrgel. Tuli selline tunne, et seal on see paik, kus Jumalad võivad asuda.»

Tema maale vaadates jääb küll pigem tunne, et loodus ei tähendanud tema jaoks mitte lihtsalt objekti, kus lebotada ja piknikku pidada, vaid see oli metafüüsiline, ehk isegi sakraalne ruum. Kogu elu kippus Mägi pidevalt otsima paralleelmaailmu, ta soovis leida irratsionaalset, kultuurieelset, seletamatut, ning looduses, mis on ometi ju reaalse maailma tuumseim kehastus, näis ta säärase maailma leidvat.

Tundub, et loodus ei sümboliseerinud tema jaoks mitte midagi, ta ei kasutanud loodust kujundina, mille abil jutustada «millestki muust», vaid ta tahtiski maalida loodust apokalüptilise või ka jumaliku paigana, millesse on kätketud kõik mõeldavad pinged. Siin võib tõmmata paralleele tema sõbra Friedebert Tuglasega, kelle varastes novellides on märgatud täpselt samasuguseid panteistlikke jooni. Neid kogemusi ei saanud Mägi kindlasti metropolidest, vaid need oli istutanud temasse ennekõike lapsepõlv Lõuna-Eestis.

Mingil moel seostub Mägi eksistentsialism ja sellele individuaalse sakraalse mõõtme andmine mulle Jaan Toomiku loominguga: mõlemad näivad tajuvat loodust samavõrd ihuliselt, kuigi väljendusvahendid on muidugi erinevad.

 

-Eestlaste kohta armastatakse öelda, et me ei hoia üksteist, kuid raamatus rõhutate mitmel korral, et eestlased moodustasid välismaal omaette (ja teineteist) hoidva koloonia.

Arvan, et see oli samasugune mehhanism nagu väliseesti kunstikogukondadel pärast Teist maailmasõda: nad ei saavutanud orgaanilist kontakti kohaliku kunstimaailmaga ning jäid kobarsatelliitidena orbiidile tiirlema. Mägi ja tema kaaskondsed said küll jala ukse vahele, kunstimaailm oli toona palju vähem kolonialistlik kui praegu, kuid jah, erilisest läbilöögist ei saa kõneleda.

Mida ütleb säärane omasuguste keskele jäämine eestlaste kohta laiemalt? Ma ei tea. Mõistatus on seegi, miks Mägi ei õppinud korralikult ära prantsuse keelt. Võib-olla ta pettus Pariisis. Linn oli tema ja teiste suur paleus – Tassa oli aastakümneid hiljemgi noortele Eesti kunstnikele rääkinud, et ilma Pariisis käimata ei ole mõtet ennast kunstnikuks nimetada –, kuid kohapeal olles ei vaimustu Mägi eriliselt moodsast kunstist ega ka linnast.

Ja mis peamine: kuni elu lõpuni elas ta küll linnas, kuid maalis suviti peaaegu alati looduses. Ehk ei olnud linn ikkagi veel selle põlvkonna stiihia?

 

-Mäe elu lõppes hullumajas, välja ravimata süüfilis sai saatuslikuks. Kogu täiskasvanuea oli ta tohutult enesekindel, endast väga heal arvamusel, ümbritsevat maailma on ta nimetanud pigem sõnnikuks… Omamoodi põdes ta suurusehullustust.

Ma ei ole kindel. Suurusehullustus on siis, kui sinu enesekindlus muutub nii hapraks, et hakkad ehitama endale ja teistele müüti iseenesest. Sinu loomevõime raugeb, vajud iseenese tähtsuse all looka nagu küpseid õunu täis viljapuu.

Mäe jaoks ei olnud ümbritsev maailm tingimata halvem kui tema ise, see oli lihtsalt üks üleüldine sõnnik, ja ausalt öeldes annab ta täiesti arusaadavaid põhjendusi, miks. Kas need, kelle jaoks sellest maailmast on vähe, on hullud?

Mulle jättis ta pigem inimese mulje, kes oli elu lõpuni lihtne mees: tema poolehoid inimesele, eriti säärasele, kes pole elus lotovõitu saanud, on kuidagi tajutav. Näiteks mäletavad tema õpilased ehk need, kes olid kunstis veel täiesti saamatud, et Mägi oli nende vastu olnud eriliselt sõbralik ja lahke. Mägi sai aru puudujäägist, põlgust tekitas temas liigne küllus. Esindades küll moodsat kunstnikutüüpi, ei maalinud ta näiteks peaaegu kunagi moodsat materialistlikku maailma.

Tegin kunagi statistikat, leidsin 200 maali pealt tühised kolm väikest motiivikest, mis oleks olnud seostatavad toonaste tehnoloogiliste utoopiatega. Moodsa maailma eneseküllasuse jättis Mägi oma maalidelt täiesti kõrvale. Nagu ta ise Pariisist kirjutab: «Kui ma vaatan heledasti valgustatud bulvareid ja väga ilusate prantslannade rõõmsaid nägusid, siis läheb mu meel veelgi kurvemaks ja elu tühisus on veelgi selgem. Igasugust elu on väga huvitav pealt vaadata, kuna selles bulvarielus ja kõlvatuses on oma ilu, täielise inimliku tragöödia ilu. Pariis on kohutav linn, kust võib leida kõike.»

 

-Mäe tööd olid juba kunstniku eluajal kättesaadavad pigem kõrgklassile kui lihttöölistele. Praegu makstakse tema tööde eest 64 000 kuni 127 000 eurot.

Mäe teoste hinnad on üks osa tema fenomenist, kuid kindlasti mitte kõige olulisem. Kunsti kõrge hind on üks lõhe publiku ja kunsti vahel, kuid palju kurvem on mõistmatuse veelahe: kunst on endiselt eksklusiivne pühapäevane meelelahutus, mitte igapäevaelu normaalne osa. Raamatu väljaandja Enn Kunila soov oligi fenomeni normaliseerimine, mitte kaasa aidata Mäe muutmisele veelgi glamuursemaks ja kättesaamatumaks. Eeskätt tõdemine, et kunstikogemus on tõesti kättesaadav kõigile.

 

-Mis sa arvad, mida Mägi sellest kõigest – oma tööde hinnast, näitustest välismaal, raamatust – arvaks? Oleks ta lõpuks rahul või tunneks end ikka üksisiku ja õnnetuna?

Tema suguvõsas pärandatakse edasi Mäe lauset oma isale: «Kui sina sured, ongi kõik. Aga kui mina suren, siis minu kunst elab edasi.» Ta oli ilmselt inimene, kes uskus veidi vanamoodsalt, et kunsti eluiga ei sõltu kunstnikust, sest kunst on suurem kui tema autor.

Tema kirjade põhjal tundub, et ta oli sedavõrd intelligentne ja samas tundlik maailma tegelike sügavike suhtes, et kogu väline karneval oleks jätnud ta üpris ükskõikseks, ta oleks pidanud seda eneseuhkuse umbrohuks, nagu kirjutab [Giuseppe Tomasi] di Lampedusa. Ma loodan, et käesoleva raamatu ilmumine oleks ta täiesti külmaks jätnud.

 

 

Ilmunud ajalehes “Postimees” 29. septembril 2017. aastal.