Enn Kunila Kunstikollektsioon

Kogust

Enn Kunila eesti kunstikollektsionäär

 

Hea kunstisõber

Minu huvi kunsti vastu on saanud alguse lapsepõlvest, kui ema käe kõrval esimesi kordi kunstinäitustel käisin. Sellest ajast on siiani meeles emotsioon, mille sain Eesti ühe kuulsaima kunstniku Konrad Mägi värviküllastest maalidest. Kunstihuvi suurenes minus aastatega, kuigi igapävaselt töötan ettevõtjana ja kunstialast eriharidust ei oma. Isiklikust kogemusest lähtuvalt võin öelda, et pean kunstihuvi äratamist noorema põlvkonna seas äärmiselt oluliseks ning püüan sellele kaasa aidata nii hästi, kui oskan.

 

Oma kunstikollektsiooni loomine sai alguse rohkem kui 20 aastat tagasi. Olen keskendunud eesti klassikalisele maalile alates 19. sajandi teisest poolest. Samuti pean tähtsaks eesti kunsti populariseerimist. Leian, et see ei ole mitte ainult iga koguja vabadus, vaid ka kohustus. Seda eriti Eesti-suguses väikeriigis, kus oma identiteedi hoidmiseks on kultuuripärandi, sh kunstiajaloo alleshoidmine ja tutvustamine äärmiselt oluline. Olen korraldanud näituseid, avaldanud katalooge ja raamatuid, toetanud monograafiate ilmumist, sest kunst peab jõudma publiku silme ette ning olema osa meie argipäevast. Üha enam olen aga veendunud selles, et eesti kunst on meie visiitkaart välismaal. Võime olla uhked, et meil on säärased maalikunstnikud nagu Konrad Mägi, Nikolai Triik, Johann Köler, Ants Laikmaa, Ado Vabbe, Elmar Kits jpt. Nende autorite tööd võiksid kaunistada iga muuseumi seinu üle kogu maailma.

 

Olen kogumisel lähtunud lihtsast põhimõttest: täiendan oma kunstikollektsiooni ainult töödega, mille autoriks on tunnustatud eesti kunstnik ning mis esindavad antud autorit hästi ja iseloomulikult. Kogusse lisanduvad tööd peavad mulle isiklikult väga meeldima. Neid maale ühendavad teatud ideaalid, väärtused ja hoiakud, millest minu jaoks on olulisim rõhk värvile.
Käesolev kollektsiooni tutvustav koduleht toob vaatajani ühe osa kunstikogust. Loodan, et see äratab laiemat huvi meie kunstiajaloo vastu.

 

Meeldivat kunstinautimist!

Enn Kunila

 


 

Enamikel juhtudel tähendab kunstiteose mittenäitamine seda, et antud kunstiteosel keelatakse olemas olla.

Boris Groys

 

Enn Kunila pani oma kunstikogule aluse umbes paarkümmend aastat tagasi ning tänaseks on see kollektsioon kasvanud üheks suuremaks omataoliseks Ida- ja Põhja-Euroopas. Kunstikogu fookus on üpris selge: Kunila huviorbiidis on ennekõike Eesti rahvusliku maalikoolkonna nn õitseaeg 20. sajandi esimesel poolel, millega haakuvad selle koolkonna eellugu 19. sajandil ning jätkuajalugu, mida esindavad mõned 20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandi alguses tegutsenud ja tegutsevad Eesti kunstnikud. Säärasena on Kunila kollektsioon äärmiselt fokusseeritud ning kogule toetudes saab ülevaate teatud suundumuste mõningatest arengukäikudest selles Põhja-Euroopa väikeriigis. Kuna paljud 20. sajandi esimese poole kunstnikud tõlgendasid oma loomingus rahvusvahelise kunstielu teatud suundi (ennekõike tuleb mainida postimpressionismi), siis võib Kunila kollektsiooni põhjal teha ka huvitavaid analüüsikäike kunstiajaloo arengutest mitte ainult metropolides, vaid ka Euroopa äärealadel, kus loodud kunstivoolude modifikatsioonid on viimastel aastatel ennekõike seoses 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Põhja-Euroopa maalikunsti populaarsusega saavutanud märkimisväärset tähelepanu. Enn Kunila kunstikogu tuletab meile meelde, et kui me loeme Euroopa tugevuseks identiteetide paljusust ning võrdsust, siis sama mõttelaadi tuleks juurutada ka kunstiajaloo puhul, kuna laiema publiku kunstiloolist teadvust on siiani – sageli turunduslikel põhjustel – kujundatud vaid “populaarsete” ja “kesksete” jutustuste kaudu. Eesti kunstilugu pole mitte ainult “huvitav detail” Euroopa kunstiloo mosaiigis, vaid ta on tiigel, milles on kokku sulatatud erinevad mõjutused. Ent tugevaimate autorite loomingus ei ole näha mitte pelgalt üldtuntud kunstisuundade omalaadseid tõlgendusi, vaid on loodud autonoomne kunstiline tervik, milles peegelduvad korraga nii rahvusvahelised kui ka lokaalsed kunstisuunad ja ühiskondlikud olud.

 

Samas ei pretendeeri Kunila kollektsioon kõikehõlmavusele. Kuigi autorite ring on silmatorkavalt lai, hõlmates ca 60 kunstnikku, muudab antud kogu huvitavaks just nimelt kindlate maitse-eelistuste olemasolu. Säärasena vastab Kunila kollektsioon hästi Boris Groysile eristusele, mille kohaselt on muuseumi (aga mitte erakogu) eesmärgiks olla alati võimalikult laiapõhjaline ja kui mõnda kunstnikku või suunda muuseumi kogus ei ole, peab ta selle reeglina representatiivsuse säilitamiseks omandama. Huvitaval kombel ei ole see aga alati nii olnud: enne moodsa muuseumiinstitutsiooni teket 19. sajandil hinnati igasuguseid kollektsioone just nimelt sel alusel, et ta esindas teatavat maitset või hoiakut. “Aristokraadi kunstikogu võis seetõttu kritiseerida näiteks fakti tõttu, et ta ei suutnud piisavalt terviklikult edasi anda koguja maitset ja sisaldas midagi, mis ei kuulunud antud maitsega kokku,” kirjutab Groys.

Seetõttu võib Enn Kunila kogu vaadelda ka kui teatud ajaloolist kureerimist. See tähendab: Kunila kogu käitub kunstiajaloo suhtes kuraatorina, valides seal välja vastavalt kuraatori maitse-eelistustele, aga ka teatud muid aspekte silmas pidades ainult need tööd, mis esindavad kõige paremini teatud arusaamist kunstist. Nii moodustubki seesmiselt ühtne tervik, kus kõiki töid saab tõlgendada vastavalt sellele, mil määral nad jagavad kogu tuumaga ühisosa – kuid võib kindel olla, et säärane tuum on igal juhul olemas ning et iga teos selles kollektsioonis jagab ka nimetatud tuumaga ka ühisosa.

 

Kuid milline on see tuum? Võib öelda, et kõik Kunila kollektsioonis olevad maalid on värvikesksed, oma laadilt lähtuvad nad enim postimpressionismist, kuid teatud osa töid ka realismist ja abstraktsionismist. Nende inspiratsiooniallikaks on olnud peamiselt maastik ja loodus laiemalt, samuti moodustab omaette kimbu 20. sajandi esimese poole portreekunst. Eraldi tuleb esile tõsta maalide töömahukust, rustikaalset ja argist motiivivalikut, emotsionaalsel skaalal nii rõõmu kui ka melanhooliat, seda eestlaste rahvuslikuks iseloomujooneks loetavat tunnet, mis peegeldub kasvõi eri aastaaegade sagedases kujutamises, kuna loodusrütmid sisendavad meis kõige ajalikkuse tunnet. See tuum pole kindlasti pärit Eesti maalikunsti äärealadelt, vaid moodustab orgaanilise osa siinse maalikunsti ajaloo pealiinist. Nimetatud hoiakutega suhestuvad kõik Kunila kollektsioonis olevad tööd, kusjuures eraldi tuleb rõhutada Teise maailmasõja aastaid (1939-1945). See periood oli ühiskondlikus plaanis kahtlemata üks kõige traagilisemaid, kuna Eesti tegi läbi mitu erinevat okupatsiooniperioodi (Nõukogude Liidu, Saksamaa ja seejärel taas Nõukogude Liidu), millega kaasnesid lisaks sõjategevusele ja mitmete linnade hävitamisele ka iseseisva riigi lõpp, arreteerimised, mahalaskmised ning massküüditamine 1941. aastal. Samas destilleerusid just neil aastal erakordselt puhtalt välja senised maalikunsti arenguliinid ning modernistlik maaliline maalikunst, mille fookuses on värv ning motiiviks idülliline argipäev või loodus, elas läbi ühe oma tipp-perioodidest siinses kunstiloos. Ühelt poolt võib seda selgitada ajaloolise paratamatusega, kuna ühiskondlike teemade puudutamine oligi okupatsioonide ajal sama hästi kui võimatu. Teisalt oli säärane lähenemine loogiline jätk senistele arengutele, kuna Eesti kunst on reeglina hoidunud sotsiaalsete küsimuste lahkamistest. Kolmandaks tekkis aga just sõja-aastail ainulaadne olukord, kus kahe raudse eesriide vahele surutuna kristalliseerusid senised väärtused.

 

Kui Lääne kunstimaailma teadvuses on erakunstikoguja olnud alates renessanssajastust, mil võttis selgemad piirid moodne suhe kunstniku ja tema loomingu ning selle vastu huvitundva eraisiku vahel, siis Ida-Euroopas on Kunila kollektsioon ning tema ühiskondlik tähendus kahtlemata palju uuenduslikuma värviga. Kui Läänes on aastasadu kestnud arengute tulemusel, mil kunstikogujate ja kunsti suhe on olnud kord rohkem, kord vähem vastuoluline,  jõutud tänaseks olukorda, kus erakunstikogujat peetakse samasuguseks osaks kunstimaailmast nagu seda on kuraator, galerist või ka kunstnik ise, ning tema ja kunstimaailma vahele ei tõmmata enam piire, siis Ida-Euroopas alles hakkab välja kujunema arusaamine, kes on kunstikoguja. Kunila on oma tegevuses olnud selle arusaamise kujundamisel lähtunud just nimelt moodsast arusaamast kunstikogujast kui ühest kunstimaailma orgaanilisest osast, kel on oma sõna öelda mälu ja mäletamise ning kunstiajaloo-alase pildi kujundamisel laiema publiku seas. Ta korraldab regulaarselt näituseid nii Eesti pealinnas kui ka väiksemates maakohtades, kuhu reeglina säärase tasemega väljapanekud ei jõua. Ka riiklik kunstimuuseum laenab oma näitustele regulaarselt Kunila kollektsiooni kuuluvaid töid. Uuema suunana on Kunila käsitlenud eesti kunsti kui väikeriigi visiitkaarti ning korraldanud väljapanekuid Helsingi Taidehallis (muide, silmatorkava menuga) ning 2013. aasta sügisel Brüsselis Euroopa Parlamendi hoones. Lisaks näitustegevusele on Kunila pööranud eraldi tähelepanu kataloogide väljaandmisele, mis käsitlevad tema kollektsiooni kuuluvaid töid, või on ta korraldanud mõne olulise modernistliku maalikunstniku monograafia väljaandmist. Enn Kunila on pälvinud oma kunstialase tegevuse eest ka mitmeid preemiaid ning tänasel päeval juhib ta ka riikliku Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Seltsi.

Kollektsiooni rõhud

Enn Kunila kollektsioon sai alguse paarkümmend aastat tagasi ning on oma peaosas keskendunud maalikunstile, väiksemas mahus ka graafikale ja joonistusele. Antud kogus annavad tooni ennekõike tööd, mis on valminud ajavahemikus 1900-1945. Seda on nimetatud ka eesti maalikunsti nn kuldseks ajajärguks, mil tekkis ja saavutas koheselt ka äärmiselt kõrge taseme eesti rahvuslik professionaalne maalikunst. Olulisel määral on kollektsioonis esindatud ka 19. sajandi teine pool, eriti baltisaksa kunstnike koolkond, ning 20. sajandi teine pool, mil rahvuslik maalikoolkond hargnes erinevate tahtmiste ja suundade vahel, kuid mil mitmed väga olulised autorid jätkasid ennesõjaaegsete traditsioonide edasiarendamisega. Kollektsioonis on esindatud ka viimasel paaril aastakümnel valminud teosed, mis annavad aimu eelmise sajandi alguses lähte saanud kunstialaste veendumuste tänapäevastest tõlgendustest.

19. sajand

19. sajandi alguseks ei olnud Eestis professionaalne maalikunst veel olulisel määral kanda kinnitanud. Kunstialane tegevus oli koondunud baltisakslaste ringidesse, kuid seal ei tekkinud veel silmatorkavat koolkonda, vaid rääkida saab üksikutest edu saavutanud autoritest.

Eesti rahvusliku maalikunsti sündi saab kahtlemata seostada ennekõike Johan Köleriga (1826-1899). Vaesest perest pärit kunstnik asus õppima Peterburi, töötas mõned aastad Itaalias ning saavutas seejärel tõelise läbimurde taas Peterburis, töötades regulaarselt tsaari õukonnas. Köleri looming on püsinud alates 19. sajandi lõpust uurijate ja kollektsionääride huviorbiidis nii Eestis kui ka Venemaal, kuna kunstnik eemaldus kuivast akademismist ning loodusest inspiratsiooni saanuna muutus tema maalilaad tunduvalt elavamaks kui enamikel tema kaasaegsetel. Köleri professionaalsed oskused olid esmaklassilised ning seetõttu loetakse Kölerit, kes muide osales aktiivselt ka 19. sajandi keskel tärganud rahvuslikus liikumises, ilma kahtlusteta üheks kõige olulisemaks eesti kunstnikuks läbi aegade. Enn Kunila kollektsioonis on esindatud Köleri looming haruldase Itaalias loodud maastikuvaatega. Just Itaalias tegi Köleri laad läbi olulise muutuse vabama käsitluse poole. Eraldi tasub tähelepanu pöörata signatuurile (“Köler Williandi”), mille abil autor rõhutab oma rahvuslikku kuuluvust (ta oli sündinud Viljandi (Williandi) lähedal).

19. sajandi teisel poolel domineerisid siinses kunstis Eestist pärit, kuid Saksamaal, enamasti Düsseldorfi mainekas kunstiakadeemias edukat karjääri teinud autorid. See nn “Düsseldorfi koolkond” või ka “baltisakslaste koolkond” on kollektsioonis esindatud mitme autoriga, näidates eesti kunsti toonaseid otseseid sidemeid Euroopa kunstikultuuriga. Nii loetakse näiteks Eduard von Gebhardti ilma kahtlusteta religioosse maalikunsti olulisimaks autoriks Saksamaal 19. sajandil. Kuna ta oli pärit Eestist ja naases sageli kodumaale maalimotiive ja modelle otsima, võime ta arvata ka eesti maalikunsti sekka.

20. sajand. Esimesed kümnendid

Juba 19. sajandi lõpul kerkisid esile esimesed eestlastest kunstnikud pärast Kölerit, kes õppisid välisriikides ning saavutasid seal ka teatud edu. Oluline ja terviklik läbimurre saabus aga alles 20. sajandi esimesel kümnendil, mil kerkis esile terve rida väga võimekaid autoreid, kes panid aluse rahvuslikule maalikoolkonnale. See erines olulisel määral baltisakslaste omast, kuna eesti maalikunst muutus nüüd tunduvalt värvikesksemaks ja värvikasutus nüansirohkemaks, varem motiivina vähekasutatud maastik sai nende teoste peateemaks ning samas hoiti alles ja isegi süvendati sidemeid euroopaliku kunstikultuuriga.

Paljude ekspertide arvates on need kümnendi mitte ainult eesti maalikunsti, vaid laiemalt kogu kultuuripildi jaoks tõeliseks ärkamisajaks. Kiiresti tehti läbi väga olulised arengud, kuid suudeti samas saavutada ka silmapaistev süvenemisaste ja loomingulised kõrgtulemused. Kunstnikud ja kirjanikud koondusid erinevatesse rühmitustesse, mis kõik rõhutasid oma esteetilistes manifestides vajadust leida kunsti iseväärtused ning tema kaasaegsus. Kunstnike jaoks tähendas iseväärtuste leidmine üleskutset keskenduda värvile. Seetõttu näemegi kõigi toonaste oluliste autorite teostes äärmiselt nüansseeritud paletikasutust, aga ka tundlikke valguslahendusi, vaheldusrikast pintslikirja ning väga üldistusjõuliste atmosfääride loomist. Enim on toonast kunsti seostatud postimpressionismiga, kuid pigem kujunes igal autoril välja oma isepärane maalilaad, kus võisid kokku saada puäntellism ja ekspressionism, impressionism ja juugend – ja nii edasi.

Olulisel kohal olid ka taotlused arendada rahvuslikku kunsti. Tõsi, see ei peegeldunud niivõrd motiivides (maaliti nii Eestis kui ka mujal), kuidvõrd vajaduses panna alus tugevale ja jõulisele rahvuslikule maalikoolkonnale. Too koolkond sündiski ning on suutnud püsida tänaseni, kuigi teda ei saa lahterdada klassikaliste koolkondade tunnuste järgi. Pigem on olnud tegemist pideva traditsiooni edasikandumisega, aktiivse huvitundmisega minevikus loodu vastu ning samas süstemaatilise vajadusega traditsioone edasi arendada, kaasajastada. Nii ei näe me, et hilisemad autorid kordaksid seda, mida 20. sajandi alguses tehti, ning vahel on ilma süvenemata isegi keeruline näha nende ülalkirjeldatud väärtuste sarnast olemasolu minevikus ja tänapäeval. Kuid ometi ühendavad eesti maalikunsti erinevaid põlvkondi mingid peaaegu poolnähtamatud õrnad niidid, mis kõnelevad meile pidevatest ja ajas jätkuvatest otsingutest. Neid niite sikutades näeme, et eesti maalikunstis on alati olnud olulisel kohal harmoonilise tasakaalu leidmine värvi, kompositsiooni ja teema vahel. Lisaks kustumatu huvi värvipindade erinevate koostoimete vastu, millele vahel liitub ka küsimus, kuidas mõjutab isikupärane pintslikiri värvialaseid koosluseid. Maalide atmosfääris valitseb kord kargem, kord romantilisem õnne- või rahutarve, mistõttu on maaliruum sageli avatud, kõrge ja õhu- ning valgusrikas, dramaatiliste rakursside asemel näeme tunduvalt poeetilisemaid vaatenurki ning järskude rütmide asemel eelistatakse sujuvamaid, pehmemaid üleminekuid. (See, muide, on ilmselt otsene Eesti maastike eripära peegeldus.) Neist üleminekutest tulenevalt on ka maalide meeleolu veidi unenäoline, mitmed autorid siirduvad lapsepõlve- ja loodusmälestustesse ning konkreetsele eelistatakse sageli kas igavikulisust või siis peaaegu abstraktset aega.

Need 20. sajandi esimesed kümnendid ja autorid moodustavad Enn Kunila kollektsiooni ühe südamiku. Ennekõike tuleb esile tõsta pea kümmet Konrad Mägi maali. Mägi (1878-1925) loetakse sageli Eesti läbi aegade olulisimaks maalikunstnikuks, kelle loomingus peegelduvad küll kõige erinevamate kunstivoolude mõjutused (impressionism, ekspressionism, juugend, puäntellism jne), kuid kes suutis välja kujundada täiesti omanäolise käekirja, mis aastate jooksul oli ka pidevas täienemises ja muutumises. Mägi looming jaotatakse suuresti geograafiliste asupaikade järgi, sest tundliku närvikavaga inimesena mõjutas iga uus paik teda teistmoodi maalima (Saaremaa, Lõuna-Eesti, Itaalia, Norra jne). Mägi loetakse Eesti esimeseks modernistlikuks maalikunstnikuks, kes oli üks ajastu märgilisemaid kultuuritegelasi ja üks professionaalsele kunstile alusepanijaid. Kunila kollektsioonis on teadaolevalt suurim Konrad Mägi tööde kogu väljaspool riiklikke muuseume.

Ants Laikmaa (1866-1942) ja Nikolai Triik (1884-1940) moodustavad samuti ühe 1900ndate modernismi südamikest. Laikmaa oli aktiivne kunstielu organisaator ja õppejõud, kuid oma poliitiliste vaadete tõttu pidi elama aastaid maapaos Soomes, Itaalias jm. Pagulasena püüdis ta ometi nii oma loomingus kui ka tegevuses silmas pidada rahvusriigi kultuurile seatud ülesandeid, rõhutades korduvalt vajadust “leida eesti kunst”. Ta nõudis otsustavat lahtiütlemist akadeemilisest maalilaadist ning kosmopoliitse kaasaegsuse ühendamist rahvusliku omapäraga. Laikmaalt, keda mõned asjatundjad loevad ajastu üheks parimaks pastellimaalijaks kogu Euroopas, on Kunila kollektsioonis mitu teost, sh mitu rahvusliku liikumise aegset portreed. Need portreed olid tuttavad kogu Eesti intelligentsile ja jõukale talupoegade kihile, kuna ületasid esteetilise naudingu piirid ja olid omas ajas tõeliselt poliitilised manifestteosed.

Nikolai Triik oli kunstnikest kõige lähemalt seotud Eesti ajaloo ühe olulisema kultuurirühmitusega “Noor-Eesti”. Too rühmitus seadis oma eesmärgiks euroopalike väärtuste tundmaõppimise ja toomise eesti kultuuri, olles ühtaegu moodsad ning samas arvestades seniseid traditsioone. Avangardistidena ei pööranud nad ometi selga looduslähedasele suhtumisele, mistõttu ka Triigi loomingus on näha rahvusvahelise kunstikeele liitumist looduskujutusega. Kuna eesti kultuuri kandjad olid sotsiaalselt päritolult tihedalt seotud maa-asustusega, siis on mõistetav ka looduse ja teatava romantilise idülli domineerimine toonases maalikunstis.

20. sajand. Iseseisev Eesti

Eesti sai iseseisvaks 1918. aastal, kuid kunstielus tähendas see ennekõike institutsionaalseid muudatusi, kuna pidev sisemine areng oli saanud juba hoo sisse ning jätkus nüüd ka järgmistel kümnenditel. Olulisim muutus oli kunstikooli “Pallas” asutamine (esimene juhataja Konrad Mägi), millest kujunes rahvusliku kunstikultuuri olulisim institutsioon ning mille seinte vahel jätkati varemalustatu edasiarendamisega. Järgmiste kümnendite näituspilt on väga rikas ja elav, kuid väikeriigile iseloomulikult oli tase ebaühtlane. Kõrvuti tõeliselt silmapaistvate töödega loodi ka diletantlikumat kunsti, mis tänaseks on juba unustusehõlma vajunud. Seisaku ja provintsistumise vastu võitlesid kunstnikud erinevate vahenditega, neist levinuim oli aastatepikkune resideerumine mõnes välisriigis. Tähtsaimaks eesti kunstnike peatuspaigaks oli Pariis. Seal tunti huvi ennekõike impressionismi pärandi vastu, kuna aktiivselt tähelepanu nõudva avangardi vastu jäi tõmme nõrgaks. Otse impressionismi lätetel viibides suutsid mitmedki autorid ammutada piisavalt inspiratsiooni, et jätkata ka kodumaal seniste värvi- ja vormiuuringutega uuel tasemel, nii et nende loodu kuulub orgaaniliselt Euroopa varamodernismi pärandisse.

Erakordselt intensiivne periood saabus eesti kunsti seoses Teise maailmasõjaga. Mitmel korral vaheldunud okupatsioonid andsid kunstile mitte tingimata uue väljanägemise, küll aga uue funktsiooni ning seeläbi ka teistsuguse sisemise põlemise. Kunstist sai nüüd enese vaimse säilitamise vahend, kusjuures “enese” all ei mõistnud autorid sugugi mitte ainult iseennast, vaid laiemalt kogu rahvust. Hävimisohtu sattununa muutus selle rahva kunst paradoksaalsel kombel hoopis eriliselt optimistlikuks, kunstnike maalialased otsingud said uue eesmärgi ja intensiivistusid. Seetõttu näeme, kuidas ajavahemikus 1940-1945 loodud kunst on erakordselt kõrgel tasemel, kuna aastakümned kestnud otsingud saavad siin jõulise ja erksa väljundi.

Enn Kunila kollektsioonis on nii Teise maailmasõja eelne kui ka selle aegne kunst esindatud kümnete väga oluliste teostega. Valikus on esiplaanil tööd, mille laad on looduslähedane, elujaatav, värvivarjunditele ja –vahekordadele ja mitmekülgsele pintslitööle keskendunud ning traditsioonilist elukorraldust kinnistav. Sõja ajal nimelt aeg eesti maalikunstis peatus. Kunstnikud ei tormanud maalima sõda või purustatud linnu, vaid jätkasid 30ndate pastoraalse idülli kujutamist. See aitas hoida vaimu ning lootust. Ka pärast Teist maailmasõda ei liikunud aeg edasi, kuna kunstnikud eelistasid järjepidevalt pöörduda tagasi 30ndatesse aastatesse või kui see oli keeruline, siis vähemalt abstraktsesse ja mittepoliitilisse loodusesse. Kuna eestlaste elu on aga traditsiooniliselt olnud loodusega väga tihedalt seotud, siis mõjusid kõik viited puhtale ja puutumatule loodusele mitte ainult ajatutena, vaid ka osundustena tagasi perioodile, mil harmooniline elukorraldus tingis ka harmoonilise maalikunsti. Esimese kadumisel hoiti aga ometi alles viimast.

Seetõttu võib sõjaaegset perioodi lugeda eesti kunstis väga omapäraseks perioodiks, mil kahe raudse eesriide vahel asununa töötati “oma” maalilaadi kallal erakordse intensiivsusega. Ajal, mil Lääne kunstilised mõjutused oli suletud, aga Ida omi ei soovitud, tegeleti senileitu edasiarendamisega, mis lõppes alles pärast sõda alanud ideoloogilise survega.

Olulisima autorina tuleks siinkohal nimetada kahtlemata Elmar Kitse (1913-1972). Äärmiselt mitmekülgse autorina, “Eesti Picassona”, viljeles Kits erinevaid maalikunsti laade. Ometi – sarnaselt Konrad Mägile – ei võtnud ta ühtegi stiili üle niisama, ilma omapoolse suhteta. Näeme läbi erinevate perioodide kordumas selgelt elmarkitselikku käekirja: väikeste värvilaikude tekitatud optilised efektid, tiheda pintslikirja abil väga erinevate värvikoosluste loomine, tundlik loodusekäsitlus, mis hilisematel kümnenditel kasvas üle abstraktsteks vormiuuringuteks. Kits oli alates 1930ndate lõpust kuni oma surmani 1970ndate aastate alguses ilma kahtlusteta üks olulisemaid eesti kunstnikke, kes oma isiku ja loominguga moodustas sideme varasemate traditsioonide ning kiiresti uuenevas maailmas pealekasvavate uute põlvkondade vahel. Enn Kunila kollektsioonis on üle kümne Kitse teose erinevatest ajajärkudest.

20. sajand. Teine pool

Eesti kunstiajaloo keerdkäigud 1940ndatel ja 1950ndatel ning ka hilisematel kümnenditel olid kahtlemata mõjutatud ühiskonnas toimunud traagilistest sündmustest, mis ei jätnud puudutamata ka kunstnikkonda: paljud pagesid välismaale, mitmed olid sunnitud siirduma siseeksiili. Ometi suudeti neis keerulistes oludes säilitada ja edasi arendada senileitut. Alates 1960ndatest toimus teatud vabanemine, näitusevõimalused avardusid, kuid endiselt tegutseti okupatsioonirežiimi tingimustes. Samas hakkas kunstnikkond ka hargnema, enamik noori autoreid haakis ennast erinevate avangardsuundade külge ning seni eesti kunsti pealiini moodustanud nn maaliline maalikunst sai täiendust erinevate alternatiivsete voolude poolt. Ometi tundsid mitte ainult vanema põlve autorid, vaid ka mitmed nooremad kunstnikud aktiivset huvi samade väärtuste vastu, millesse olid olnud kiindunud ka 20. sajandi esimeste kümnendite autorid. Kunstilise kõrgtaseme ja aktuaalsuse saavutasid need autorid tänu sellele, et senist kogemust rikastati kaasaegse maailmatajuga. Nii näeme paljudel teostel, kuidas värvikasutus teiseneb, üksikute pintslilöökide asemel eelistatakse sageli rohkem või vähem suuremaid pindu ning värviharmooniad ei teki enam üksikute punktide, vaid tervete väljade või rütmide vahel; üha enam muutub maastik inspiratsiooni algallikaks, teisenedes abstraktsuse suunas, jõudes siin-seal ka täielikku abstraktsiooni. Näeme ka moodsa maailma esemeid, atmosfäärid pole enam pelgalt romantilised, vaid salapärasemad ja mitmekihilisemad kui varem; idülliliste meeleolude asemel silmame üha enam mõtlikke ja kargeid hoiakuid. Paljudel kunstnikel on nüüd pärast suhteliselt lahja koloriidiga 50ndaid erakordne nälg värvide järele, nende kasutamine on siin-seal forsseeritud ning väga intensiivne.

Kahe olulisima autorina Enn Kunila kogus tuleks siinkohal nimetada Olev Subbit (1930-2013) ja Ado Vabbet (1892-1961). Vabbe on esindatud Kunila kollektsioonis peaaegu kümne teosega. Eelsõjaaegne suurim avangardist vahetas 1930ndate alguses oma laadi ning temast kujunes meisterlik figuraalkompositsioonide looja. 1940ndatel sattus ta põlu alla ning tema majanduslik olukord ja elamistingimused olid äärmiselt napid. Sellest hoolimata jätkas ta maalimist, luues mh ka teoseid, mille motiivistik pärines Kreekast ja Itaaliast, kus ta oli käinud 1920ndatel. Raudse eesriide taha suletuna oli tal võimalik seega võimalik endiselt reisida, kuid ainult läbi oma maalide.

Lisaks Subbile kuuluvad kollektsiooni veel mitmed 1970ndate ja 1980ndate kõige olulisemate autorite tööd, kes kõik keskendusid oma loomingus maalikunsti iseväärtustele. Seetõttu on Kunila kogu ka äärmiselt terviklik, hoolimata sellest, et hõlmatakse ajavahemik 19. sajandi keskpaigast kuni päris viimaste aastateni. Kahtlusteta võib seetõttu öelda, et Enn Kunila kollektsioon annab kõrgetasemelise ülevaate ühe Euroopa väikeriigi kunstiajaloo arengust alates selle algusest kuni tänapäevani, keskendudes ühele kindlale vaatenurgale, mis aja jooksul on olnud kord eesti kunsti peavool, kord kõrvalliin, kuid alati jätkunud ja edasi arenenud. Sest kuigi Olev Subbi on oma taotlusi kirjeldades öelnud, et “otsin väärtuseid väljaspool kunstiajaloo loogikat, koperdan jalgupidi igale poole sisse”, siis koperdab nii tema kui koperdavad ka teised ikka ja jälle sisse teatud kindlasse kohta.

 

Eero Epner

kunstiteadlane