Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Olev Subbi (1930-2013) on Eesti silmapaistvaim aktimaalija − ning ometi on käesolev, Kuressaare linnuses toimuv näitus alles esimene Subbi aktimaalide näitus. Varasematel väljapanekutel on tema aktid olnud alati „olemas“, eksponeeritud tööde vahel, kus annavad tooni idüllilised lapsepõlvemälestused või abstraktsed värviuuringud, ent vaid aktidele pühendatud näitust ei ole varem toimunud.
Subbi jaoks olid aktid võimalus kõneleda harmoonilisest maailmast, rääkida ilust ja kaunidusest, mis olid tema jaoks ülimad väärtused ning mille illustreerimiseks või kujutamiseks pidas ta alasti naisekeha peaaegu et kõige sobivamaks.
Kõiki Olev Subbi töid ühendab värvi maksimaalsus. Nii tasub ka Subbi aktide puhul jälgida mitte ainult kehalisust, vaid ka seda, mil viisil on kunstnik kasutanud värve. Olles seadnud oma kunsti fookuse värvidele, mõjub isegi veidi ootamatult, et ta maalib akte − sest inimnahk ei paku just eriti rikkalikku värvipaletti. Inimese keha ei ole esimene objekt, mille peale mõelda, kui kellegi sooviks on leida võimalus avastada ja uurida värvikombinatsioone.
Kuid Olev Subbi jaoks oli väljakutse ainult siis midagi väärt, kui see tundus võimatu – ja nii on ka inimkeha tema maalidel üks viise värvile lähenemiseks.
Subbi kommenteeris harva oma kunsti, tema arvates pidi kunst kõnelema iseenda eest, ent võib vaid nõustuda, et Subbi jaoks oli akt sümbol. Õigupoolest olid kõik objektid tema maalidel sümbolid. Rehavars ja vanker sümboliseerisid idüllilist lapsepõlvemaastikku, laiemalt aga idülli kui säärast − veel laiemalt aga usku ühe teatud paralleelmaailma olemasolu võimalikkusesse. Säärane paralleelmaailm oli olemas vaid Subbi maalidel (või olid Subbi maalid ainuke värav sinna maailma − kuidas keegi soovib), ning aktid olid üheks elemendiks säärases paralleelses, ideaalses, universaalses, harmoonilises universumis.
Subbi kunsti südames on alati üks suur ja igavesti täitumatu igatsus paralleelse maailma järele, kus kõik on… ideaalne. Seega ei maksa ka tema aktimaalidelt otsida konkreetsust, vaid ikka ja alati üldistust.
Alasti naisekeha oli Subbi jaoks harmoonia võrdkuju. Kui tema sooviks oli maalida harmooniat, siis sedavõrd abstraktset mõistet ei saa lihtsalt „maalida“. Sa pead leidma kujundi, mis kõige paremini antud mõistet või igatsust väljendaks − ja Subbil oli selleks ikka ja jälle akt.
Näitusel on väljas 11 maali Enn Kunila ja Eesti Kunstimuuseumi kogudest ning näitus on osa Saaremaa ooperipäevade kultuuriprogrammist.
Näituse avamisel 30. juunil esitles saksofonist Lembit Saarsalu oma autoriplaati, mis on inspireeritud Olev Subbi maalidest.
Näitust saadab kataloog, milles on lisaks maalide reproduktsioonidele ka Olev Subbi mõtteid kunstist ja elust. Näituse kuraator on kunstiajaloolane Eero Epner, kujundaja ja graafiliste materjalide autor Tiit Jürna.
