Enn Kunila Kunstikollektsioon

Villem Ormisson (1892—1941)

Villem Ormisson oli asjatundjate sõnul üks silmapaistvamaid koloriste Eesti kunstiajaloos. Kahjuks on tema loomingust säilinud vaid väga väike osa ning seetõttu on iga tema maal sündmus. Viljandist pärit Ormisson töötas reeglina nn klassikalistes žanrites, kujutades maastikke, natüürmorte või agulimotiive ning maalides vahel ka portreesid. Tema teostele on iseloomulik helge ja optimistlik üldine koloriit ning mitmed salapärased detailid, mille tähendust ei ole võimalik üheselt kindlaks teha. Ormisson oli äärmiselt vastuvõtlik loodusest pärit impulssidele, kirgliku kala– ja jahimehena tundis ta loodust väga hästi. Kahjuks jäi tema elutee lühikeseks, kuna poliitilised pinged viisid ta enesetapuni.

  • /

Villem Ormisson

Sügismaastik

1918-1919

õli/lõuend

59.7 x 64.5 cm

Villem Ormissoni maal on ilmselt valminud Lõuna-Eestis, kuid imestama paneb selle pealkiri. Näeme ju hoopis rohelisest küllastunud vaadet, kus puud ja põllud väljendavad sügisese melanhoolia asemel suvist elujõudu. Kunstniku eriline tehnika, kus ta pintsliotsaga täpib, annab maalile säbrulise ja õhulise üldilme. Erinevalt oma õpetajast Konrad Mägist on Ormisson jätnud vähe ruumi vahetule improvisatsioonile ning kogu maali konstrueerinud hoolikalt. Ainsate erandlike pindadena tõusevad esile esiplaan, mille loomisel on Ormissoni käsi liikunud vabamalt, ning väike pruun puudegrupp taga vasakul, mis ainsatena on tõeliselt sügisesed. See vastuolu puudesalu ja ülejäänud maali vahel on põnev ning jätab ambivalentse mulje.

  • /

Villem Ormisson

Natüürmort lilledega aknal

1924

õli/lõuend

125.0 x 102.0 cm

Villem Ormisson töötas sageli suureformaadiliste maalidega. Natüürmorti on harjutud pidama võrdlemisi intiimseks motiiviks, kuid Ormisson on selle paisutanud värvide vaatemänguks. Natüürmort on ka looduse ja kultuuri kokkupuutepunkt: ühelt poolt näeme elusat loodust, teisalt on see tükike loodusest asetatud inimtekkelisse keskkonda. Nii liidab ka Ormisson käesoleval maalil looduse ning kultuuri, tuues töö esiplaanile marmorist skulptuuri. Säärane skulptuur (modell küll teistsuguses poosis) on mitmel Ormissoni maalil: kord foonil, kord esiplaanil. Võimalik, et Ormissoni jaoks oli skulptuur üheks võimaluseks, kuidas uurida plastiliste kehavormide kujutamist või siis ootamatu värvilaigu sissetoomiseks.

Käesolev teos on üks suuremaid teadaolevaid Ormissoni maale. Muide, Ormissoni maalide värvierksust on põhjendatud sellega, et tema ateljee oli hämar. Seetõttu pidi ta valima sellised toonid, mis mõjuksid ka hämaras.

  • /

Villem Ormisson

Mehe portree

1924-1926

õli/lõuend

82.0 x 91.8 cm

Villem Ormisson oli eelkõige tuntud maastiku ja natüürmortide maalijana, portreed moodustavad väiksema, aga äärmiselt huvitava peatüki tema loomepärandist. Karl Ormisson oli Villem Ormissoni noorem vend, enfant terrible, keda Villem maalis mitu korda. Säilinud on vaid see töö, mida hinnatakse samas Ormissoni parimaks portreeks. Karl Ormisson oli olnud väga andekas, kuid püsimatu iseloomuga. 17-aastaselt siirdus ta vabatahtlikuna Vabadussõtta, hiljem aga vahetas õppides nii erialasid kui ka ülikoole, õppides lisaks kõigele veel ka eri riikides. Tema elamis- ja õpikulud viisid lõpuks Ormissonide vanemate hotelli Viljandis pankrotti. Hiljem Karl Ormisson abiellus ning kolis Saksamaale. Vendade läbisaamine olevat olnud jahe. Sellest hoolimata on kunstnik teda otsustanud maalida.