Enn Kunila Kunstikollektsioon

Lepo Mikko (1911—1978)

Lepo Mikko lõpetas “Pallase” 1939. aastal ehk saatus oli määranud tema loominguliseks stardiperioodiks väga keerulised 1940ndad. Mikko ei tõmbunud siiski tagasi, ta maalis ning osales näitustel, kuigi töid valmis toona tal vähe ning enamikus oli tegemist väikeseformaadiliste etüüdidega. Need olid tugevalt mõjutatud viimasel kooliaastal Tallinna Kunstihoones nähtud prantsuse kunsti näitusest, mis mõjus sümboolse finaalina kogu 20ndate ja 30ndate kestnud prantsuse kultuuri vaimustusele Eestis. Picasso, Juan Gris’ jt tööd ei mõjunud otsustavalt ainult Mikkole – terve rida toonaseid maalikunstnikke mõtles pärast näituselt väljatulemist kunstist teistmoodi, kui sinna sisenedes. Nii iseloomustabki toda varast Mikkot teatud rahulik impressionism, värvid on summutatud ja rafineeritud, maalitakse pindade abil ning joonistuslik alus muutub teisejärguliseks. Seetõttu loevadki paljud 1940ndaid Mikko jaoks õnnelikuks ajajärguks, mil valmisid tema ehk parimad tööd.

  • /

Lepo Mikko

Mees ja naine hobusevankri juures

1942

õli/lõuend

41.0 x 52.0 cm

Lepo Mikko lõpetas „Pallase“ 1939. aastal Nikolai Triigi õpilasena ning osales 1940ndate alguses aktiivselt näitustel, elades kuni 1944. aastani Tartus. Tema looming oli tol perioodil žanriliselt mitmekesine, hõlmates nii figuraalkompositsioone, natüürmorte kui ka maastikke. Ometi on tema 1940ndate aastate looming suhteliselt väikesearvuline ning domineerib väikeformaat. Loominguliselt on Mikko 1940ndate esimesel poolel heal ja stabiilsel tasemel, samas kui 1940ndate keskpaigast kuni 1950ndate keskpaigani nähakse Mikko loomingus teatud madalseisu. Hiljem huvitus Mikko enim vormikäsitlustest, kubismi edasiarendustest, nn karmist stiilist, monumentaalsusest ja poolkohustuslikest futuristlikest teemadest (nt kosmosesõit), mistõttu on tema 1940ndatel valminud teosed käsitletavad omaette perioodina.

Ennekõike on 1940ndate esimese poole loomingust arvustajatele silma torganud mitmed Tartu vaated, kuid omaette koht on ka natüürmortidel ja väikesemõõtmelistel maaelu kujutavatel žanripiltidel. Nii on Mikkolt teada terve rida sarnase värvilahenduse ja motiivistikuga töid, mis kujutavad maaelu ja –töid, sidudes ühte inimese ja looduse (sageli on kujutatud lisaks loodusele ka koduloomi, nt hobust). „Talupoeglik eksistents omandab neis kaunite maastike foonil arkaadialiku meeleolukäigu; seda nähakse läbi inimese ja looduse täieliku harmoonia, võõrandamatuna suvise eesti looduse leebest ilust,“ kirjutab Eha Komissarov. „Filosoofiline avaldumistahe puudub neis täielikult; kunstniku peen, artistlik ja elegantne maneer ning rõõmus elukaemus ongi nende maalide otseseks sisuks.“ 

Mees ja naine hobusevankri juures kordab nii teema, motiivide, mõõtmete, koloriidi, suhtumise, figuurikäsitluse jms-ga mitmeid teisi Mikko toonaseid maale, nt Niidul (1942), Keskhommik (1943),  Heinal (1945) jt. Neist kahes esimeses kordub motiivina ka mees ning naine ning hobune või hobusevanker.

  • /

Lepo Mikko

Natüürmort

1942

õli/lõuend

61.3 x 50.0 cm

Samal perioodil valmivad veel näiteks Natüürmort mandoliiniga (1942), Natüürmort kahvliga (1943), Natüürmort kohvilauaga, Natüürmort valge purgiga (mõlemad 1943) jt. Eha Ratnik on neid 1962. aasta näitusekataloogi eessõnas kirjeldanud kui dekoratiivse kallakuga, kindla vormikõnega, leidlike kompositsiooniliste lahendustega maale. 1942. aasta kevadnäituse kohta, kus võib-olla esines ka käesolev töö, kirjutas Ella Vende: „Lepo Mikko tagasihoidlikes toonides, kuid julgelt ja jõuliselt läbiviidud kahest natüürmordist on eriti meeldiv natüürmort urbadega, kus eseme plastilisus otse kisub neid katsuma“.

  • /

Lepo Mikko

Natüürmort

1943

õli/lõuend

51.0 x 35.5 cm

Lepo Mikko 1940ndate aastate looming on suhteliselt väikesearvuline ning seal domineerib väikeformaat ja etüüdivorm. Loominguliselt on samas Mikko 1940ndate esimesel poolel heal ja stabiilsel tasemel (samas kui 1940ndate keskpaigast kuni 1950ndate keskpaigani nähakse Mikko loomingus teatud madalseisu). Hiljem huvitus Mikko enim vormikäsitlustest, kubismi edasiarendustest, nn karmist stiilist, monumentaalsusest ja poolkohustuslikest futuristlikest teemadest (nt kosmosesõit), mistõttu on tema 1940ndatel valminud teosed käsitletavad omaette perioodina.

1939. aastal oli ta näinud Tallinna Kunstihoones prantsuse kunsti näitust (Albert Marquet, Georges Braque, Juan Gris, Picasso jt), mis mõjutas tugevalt tema järgnevate aastate loomingut. Ta otsis summutatud toone ning rangete jaotuste asemel mahedamaid (Eha Komissarov). Omaaegsed kriitikud toovad esile Mikko värvimaitse rafineeritust, tagasihoidlikkust ja soliidsust, samuti kompositsioonilist tugevust.

Ennekõike on 1940ndate esimese poole loomingust arvustajatele silma torganud mitmed Tartu vaated, kuid omaette koht on ka natüürmortidel ja väikesemõõtmelistel maaelu kujutavatel žanripiltidel. Samal perioodil valmivad veel näiteks Natüürmort mandoliiniga (1942), Natüürmort kahvliga (1943), Natüürmort kohvilauaga, Natüürmort valge purgiga (mõlemad 1943) jt.