Enn Kunila Kunstikollektsioon

Johannes Greenberg (1887—1951)

1930ndate teist poolt loetakse Johannes Greenbergi, toona 50ndate eluaastate alguses olnud kunstniku loomingus kõrgajaks. Ta oli alustanud kunstiõpinguid juba 1904. aastal vastavatud Ants Laikmaa ateljeekoolis, hiljem õppis veel Berliinis, Lätis ja Münchenis ning töötas aastaid Moskvas. Tagasi Eestisse naases Greenberg alles 1920. aastal ning näitustel hakkaski aktiivsemalt osalema alles kümmekond aastat hiljem. Pärast üht kevadist bussireisi Hispaaniasse, kus teda vaimustasid loodus ning El Greco ja Goya looming, algas Greenbergi uurijate sõnul tema loomingu “intensiivne õitsenguperiood”, mis kestab 1936. aastast umbes 1944. aastani. Valdavaks saab poolfiguuride kujutamine, kusjuures sagedaseks motiiviks on naisterahvas või naisterahvaste grupp, kes veidi melanhoolselt-nukralt silmitsevad kaugustesse.

  • /

Johannes Greenberg

Maastik

1939

õli/vineer

32.0 x 44.5 cm

Johannes Greenbergi on nimetatud üheks kõige värvitundlikumaks kunstnikuks Eesti kunstiajaloos. Käesoleval maalil on huvitav märgata, kuidas Greenbergi reeglina õhuline ja nüansirikas koloriit on siin jõuline ja ekspressiivne. Võimalik, et ootamatus värvikombinatsioonis peegelduvad ka maali valmimisaasta – 1939 – rahutud meeleolud. Greenberg oli ümbritseva poliitilise olustiku suhtes äärmiselt vastuvõtlik ning alateadlikud impulsid võisid juhtida tema kätt värvide valikul. Motiiv – maastik – on samuti Greenbergi loomingus pigem erandlik, kuna ennekõike teame teda figuraalkompositsioonide loojana.

 

  • /

Johannes Greenberg

Naise portree aknavaatega Tallinnale

1930ndate lõpp

õli/vineer

45.8 x 45.8 cm

Naisterahva pea kaetus on Greenbergi loomingus tunnuslik, kuna reeglina on Greenbergi töödel naisterahvastel peas rätikud, kübarad, tanud jm – harva kujutab ta neid paljapäi. On ka märkimisväärne, et Greenbergi jaoks olevat tol perioodil modelli kasutamine olnud "patuks vaimu vastu", mistõttu on ilmselt ka käesolev naine maalitud kujutluse jõul.

Osavalt on Greenberg ära kasutanud alusmaterjaliks oleva vineeri suunda ja faktuuri. Vineer Greenbergile meeldis, see sobis tema maalimislaadiga, ning seda panid tähele teisedki. Nii kirjutab ühes arvustuses kolleeg Adamson-Eric: "Tema mustjad, tumedad toonid on kerged ja akadeemilises mõttes määrdunud toonid saavad sära ja soojust kaasakõlavalt vineeripõhjalt."

  • /

Johannes Greenberg

Teatriloožis

1940-1944

õli/lõuend

104.7 x 101.5 cm

Teatriga seotud motiivid olid Greenbergi loomingus väga sagedased. Seda huvi on põhjendatud erinevalt – huviga teatri vastu, huviga mängu vastu, huviga olukordade vastu, kus illusioonid ja tegelikkus päriselt ei kattu. Teise maailmasõja aastatel jätkas Greenberg teatriteemaliste maalide loomist, samas kui antud perioodist on teada ka mitmeid traagilise tooniga töid: "Kodutud", "Trööstija", "Leinajad", "Kurbus" jne. Üks arvustaja näeb 1940. aastal kogu Greenbergi toonast loomingut läbi kurbuse ja jõuetuse, juhtides mh tähelepanu, et tema maalidel tegelased ei seisa, vaid istuvad. Samas on teise tõlgendusvõimalusena esile toodud, et Greenbergi hilisloomingu teatristseenides on fookuses hoopis kunstnike (ehk näitlejate ja lauljate) andekus, erakordsus ning tundlikkus.

  • /

Johannes Greenberg

Etenduse eel

1950ndad

õli/lõuend

100.0 x 130.5 cm

Sel maalil on Johannes Greenberg kujutanud "Estonia" teatri näitlejannasid enne etendust valmistumas. Näeme nende tõsiseid ning keskendunud ilmeid ja tardunud poose, mis annavad edasi mitte ainult näitlejate sisemist kontsentreeritust, vaid ka maali autori melanhoolset elukäsitlust.

Johannes Greenberg kujutas teatrimaailma väga sageli, eriti näitlejaid ja maskidega inimesi. Seda huvi on põhjendatud erinevalt – huviga teatri vastu, huviga mängu vastu, huviga olukordade vastu, kus illusioonid ja tegelikkus päriselt ei kattu.

1940ndate teine pool oli Greenbergile keeruline aeg. Ta kaotas õnnetuse tõttu vasaku käe ja valud ei andnud kuidagi järele. Lisaks poliitiliselt keerulised ajad, mis kiiresti hakkasid mõjutama ka kunstielu. Kogunevad pinged elas Greenberg välja just maalimises. Ilmar Malin on meenutanud: "Neljakümnendate aastate lõpul töötas Greenberg enesessetõmbunult, maalides palavikuliselt mis tahes alusele, vanadele töödele, vineerkasti tükkidele, piltide mõlemale poolele. Teda ei huvitanud sedavõrd töö säilitamine kui just protsess, eneses olevate pingete väljendamine. Kui teada tema stressiseisundit tollal, siis on see täiesti mõistetav."