Enn Kunila Kunstikollektsioon

Elmar Kits (1913—1972)

Elmar Kitse on nimetatud Eesti Picassoks, kuna tema loominguline ampluaa oli väga rohke ja lai. Tema looming hõlmab nii impressionistlikke, postimpressionistlikke, realistlikke, poolabstraktseid kui ka abstraktseid töid. Lisaks õlimaalidele on Kits ka mitmete oluliste monumentaalmaalide autor.

Kitsest kujunes silmatorkav autor juba 1930ndate lõpul vahetult pärast “Pallase” lõpetamist. 1940ndatel langes temagi nõukogude okupatsioonivõimude rünnakute alla, kui teda süüdistati formalismis ehk kunstiteose vormilistele küsimustele suurema tähelepanu pööramises kui temaatilistele. Seejärel muutus Kitse laad realistlikumaks ning ta leidis ka ametliku tunnustuse, eriti pärast Karjala maaliseeriat 1950ndate keskel. 1960ndatel muutus Kitse käekiri palju vabamaks ning kümnendi keskel hakkas ta lähenema abstraktsele kunstile. 1966. aastal toimunud näitused Tartus ja Tallinnas tõid vaatajani kümneid poolabstraktseid töid, mis tähendas ühtlasi ka kunstipoliitiliselt olulist sammu, kuna säärane kunst ei olnud ametlikult soositud. Kits jätkas sarnases laadis töötamist kuni elu lõpuni.

  • /

Elmar Kits

Valgemetsa motiiv

1942

õli/vineer

38.0 x 47.5 cm

30-aastane Elmar Kits oli 1943. aastaks juba mitu aastat näitustel esinenud ning endale nime teinud ja mitmed tema tööd olid äratanud nii kriitikute kui ka muuseumite tähelepanu. 1940. aastal oli ta asunud juba “Pallase” õppejõuna tööle, kuid Saksa okupatsiooni ajal 1941-1944 töötab ta vabakutselise kunstnikuna, osaledes aktiivselt näitustel – ta oli neil aastatel viljakas, nimetatud kolme aasta jooksul valmis üle kolmekümne maali.

1930ndate lõppu kuni isiknäituseni 1946. aastal loetakse Elmar Kitse esimeseks loomeperioodiks. “Neil aastail avaldus selgemalt kunstniku rahutu, ikka uusi lahendusi otsiv loojanatuur,” kirjutab Mare Joonsalu. Ta tunneb elavat huvi valguse ja varju ning atmosfääri edasiandmise vastu, kiitust sai aga ennekõike tänu erksale värvitajule.

Elmar Kitsel ja Valgemetsal oli eriline side. Nimelt soetas Kits 1950. aastal – seega kaheksa aastat pärast antud maali valmimist Valgemetsa suvekodu. 1930. aastatel lasi nimelt siinne maaomanik oma Ahja jõe äärse ca 200 hektari suuruse maavalduse suvilakruntideks planeerida, kuna valminud oli Tartu-Petseri raudtee ning seetõttu paranesid ühendused Tartuga. Arvestus oli õige: siia hakkasidki tulema tavalised linnakodanikud, aga ka haritlased, kes hakkasid Valgemetsas suvitama. Muu hulgas ehitas siia suvemaja ülikooli rektor, mitmed töösturid, puhkamas käisid ka kunstnikud jt, kiiresti oli kerkinud ligi 60 suvilat ning rajati ka võõrastemaja koos kaupluse ja postkontoriga, plaanis olid aga isegi spordiväljakud, tenniseplatsid ning soojendatav supelbassein (!). 1942. aastal, mil Kits siin maalimas käis, oli Valgemetsa kahtlemata veel täies hiilguses suvituskoht, kuid Kitse kui kirglikku rännu- ja kalameest huvitasid ennekõike ikkagi maaliprobleemid, milleks loodus ning seal esinevad valguse-, varju- ja värviprobleemid pakkus suurepäraseid ülesandeid.

  • /

Elmar Kits

Suislepa motiiv

1943

õli/vineer

37.0 x 50.0 cm

1940ndate keskpaika kuni isiknäituseni 1946. aastal loetakse Elmar Kitse esimeseks loomeperioodiks. “Neil aastail avaldus selgemalt kunstniku rahutu, ikka uusi lahendusi otsiv loojanatuur,” kirjutab Mare Joonsalu. Ta tunneb elavat huvi valguse ja varju ning atmosfääri edasiandmise vastu, kiitust sai aga ennekõike tänu erksale värvitajule.

Suislepa motiivid moodustavad eraldi sarja. Samas on teada, et 1943. aasta suvel maalis Kits koos Endel Kõksiga Eduard Rüga juures Pärnumaal Tori Viiral. Kits koos perega elas Saksa okupatsiooni ajal Viljandimaal Uus-Suislepas, kus valmisid mitmed maastikuvaated. “Suislepas valminud maastikumaalidele iseloomulikuna maalib E. Kits need vastu valgust, luues niimoodi harmoonilise pilditerviku siluetina mõjuva metsa ning puudegruppide vahelduvas rütmis heledasti valgustatud taeva ning värvikamate põllusiiludega,” kirjutab Joonsalu ja lisab, et antud sari jäi Kitse loomingus üheks eraldiseisvaks episoodiks. Voldemar Erm lisab 1959. aastal, et kui tavaliselt peetakse suviseid maastikke igavaks, siis vastu valgust maalimisega saavutab Kits uue efekti.

  • /

Elmar Kits

Karjala metsad

1955

õli/lõuend

65.0 x 81.3 cm

28 maalist koosnev Karjala maastike sari moodustas tuumiku Elmar Kitse 1956. aastal toimunud Tartu Kunstimuuseumi näitusel, mis äratas väga positiivset vastukaja ning mille järel omistati Kitsele mh teenelise kunstniku aunimetus.

Karjalas viibis Kits koos Richard Sagritsaga võrdlemisi lühikest aega, 1955. aasta septembris ja oktoobris. Nad alustasid Petrosadovskist, peatusid lühidalt kolhoosikülades Äänisjärve põhjarannikul, siis liikusid edasi sisemaale Suna jõe ja Spasskaja Guba rajoonikeskuse ümbrusesse ning lõpuks sõitsid laevaga Kemi linna, mis asub Valge mere ääres.

"Karjala metsad" on sarjas üks tuntumaid teoseid, mida on korduvalt reprodutseeritud ning kirjanduses mainitud.

  • /

Elmar Kits

Linnavaade

1959

õli/lõuend

68.0 x 80.0 cm

Ilmselt Tartut kujutav "Linnavaade" mängib vormidega, nihestab neid ja asetab uutesse suhetesse. See on võrreldes vaid kolm aastat varem valminud Karjala väga realistlike vaadetega äärmiselt silmatorkav. Samas on Kits valinud vormiliste katsetuste jaoks poliitiliselt neutraalse žanri linnavaate, kuigi ka siin on näha motiive, mis polnud 1950ndatel kindlasti soositud – näiteks kirikutorn. Muide, eraldi tasub tähelepanu pöörata grotesksele figuurile kiriku kellatornis. Kes ta on? Mida kunstnik öelda tahab?

  • /

Elmar Kits

Figuurid laua taga

1960ndad

tempera/papp

47.5 x 58.0 cm

Kits kujutas sageli inimesi erinevates tegevustes. Silmatorkav on siinjuures kaldumine lüürikasse – Kitsele meeldis maalida inimesi viiulit mängimas, balletti tantsimas, musitseerimas, maalimas jne. Samas ei peljanud Kits ka groteski kaldumist ning inimese pahelisema poole näitamist, mida reedavad teoste pealkirjad nagu "Konversatsioonid idiootide vahel" või "Lõust".

Figuure laua taga on Kits kujutanud veelgi, küll teistsuguste nimede all (nt "Naised laua taga"). Seda võib vaadelda kui üht edasiarendust pallaslik-prantslaslikust kohvikumotiivist, kus inimesed laua taga vestlevad, väljendades seeläbi teatud linnalikku elegantsi. Kitse maali meeleolu mõjub aga muidugi hoopis süngemana, moonutatumana. Inimesed ei ole tõesti enam inimesed, vaid pelgalt figuurid – inimese välised kestad. Ka värvide rütm on siin tunduvalt närvilisem. Seda ei suuda korrastada ka must kontuur vasakpoole figuuri ümber või pink kahe tegelase selja taga, mis peaks kompositsiooni paremini koos hoidma. Ilmselt on Kits edasi andnud ajastu änge või iseenda sisemisi pingeid, laskmata samas kordagi silmist kunstiteose kvaliteeti.

  • /

Elmar Kits

Kompositsioon musta punasega

1966

tempera/papp

69.0 x 54.8 cm

1966. aasta sügisel toimus Elmar Kitse isiknäitus Tartu Kunstnike Majas, mis oli murranguline mitte ainult Kitse loomingus, vaid ka kogu Eesti kunsti ajaloos. Siin demonstreeris Kits sadakonda enamasti poolabstraktset maali, mis olid peamiselt maalitud selsamal 1966. aastal. Käesolev töö näitusel ei osalenud, kuid kuulub orgaaniliselt ühte teiste samalaadsete töödega. 

Ene Lamp: "See näitus on sündmus. Tema väärtuste üle võib vaielda, teda võib mõista, kuid ta on fakt, mida ei saa arvestamata jätta. Kitse maalid kinnitavad, et uudsem maalikeel, mille osas tehti seni vaid kobavaid katseid või millel oli mõnikord juures noorusliku epateerimis tahte maik, on saanud küpse kunstniku vabaks ja kindlaks eneseväljenduse keeleks.” Sellest näitusest räägitakse kui teedrajavast, mis esmakordselt ning väga jõuliselt näitas nõukogulikule kunstimaailmale abstraktse kunsti võimalusi. Kitse loomingu uue etapi olulisusest saadi aru juba näituse toimumise ajal, mil näiteks Voldemar Erm kirjutas: “See [näitus] toob rohkesti uudseid värskeid jooni nii autori enda loomingusse kui ka kogu eesti nõukogude maalikunsti. Käesolev näitus ei ole mingi juhuslik ega erakorraline nähtus, vaid see kajastab kontsentreeritud kujul kogu meie kultuurielus ilmnevat rahutult otsivat ning eksperimenteerivat ajastu vaimu."

  • /

Elmar Kits

Kompositsioon

1966

tempera/papp

40.5 x 57.0 cm

Mitmed 1966. aasta näitusel väljas olnud tööd kõnetasid otseselt inimese ja ühiskonna vahelisi suhteid, teised kaldusid sürrealismi, kolmandad tegelesid puhtalt vormi- ja värvidemänguga. Arvustustes mainitakse Kitse poolabstraktse orgaanilist väljakasvamist tema varasemast loomingust, kuigi erinevused on päris suured. Ilmar Malin märgib ühes arvustuses, et Kitse kunstis on "inimesed nende lõpmatute rohkete seisundite võimalustega", aga ka sisemine pinge ning vaatenurkade rohkus.

  • /

Elmar Kits

Kompositsioon mustaga

1966

tempera/papp

39.5 x 53.3 cm

 

Käesolev teos osales 1966. aasta sügisel Elmar Kitse legendaarsel isiknäitusel Tartu Kunstnike Majas. See näitus oli murranguline mitte ainult Kitse loomingus, vaid ka kogu Eesti kunsti ajaloos. Sellest näitusest räägitakse kui teedrajavast, mis esmakordselt ning väga jõuliselt näitas nõukogulikule kunstimaailmale abstraktse kunsti võimalusi. Siin demonstreeris Kits sadakonda enamasti poolabstraktset maali, mis olid peamiselt maalitud selsamal 1966. aastal. Tiiu Talvistu sõnul oli näitus esmalt pööre Kitse enda jaoks, kuna ta siiani oli näitustel esinenud peamiselt maastike ja realiteedilähedaste kompositsioonidega. Teisalt oli see ka "moodsa kunsti manifestatsioon ning tippsündmus 1960ndatel aastatel".

  • /

Elmar Kits

Rõdul

1966

tempera/paber

55.5 x 66.6

1966. aastal, mil käesolev töö on valminud, oli Elmar Kitse jaoks kahtlemata murranguline. Tema isiknäitused Tallinnas ja Tartus tutvustasid Kitse poolabstraktseid teoseid laiemale publikule ning võimaldasid säärase kunstikäsitluse kehtestumist. Kits ei muutunud oma töödes siiski veel läbivalt täienisti abstraktseks. Ikka ja jälle on märgata tema töödes mingeid teemasid, karaktereid või motiive. Ka käesoleval väga üldistatud pealkirjaga maalil kerkivad värvide seest esile grotesksed näod ja mingi ebamäärane situatsioon. Olulisimad on siin aga siiski abstraktsed kujundid: värvid ja vormid ning nendevahelised suhted

  • /

Elmar Kits

Abstraktne

1968

tempera/paber

43.0 x 36.5 cm

Elmar Kitse poolabstraktsed tööd on tuntud. Neid oli palju ja nad ei olnud ühes laadis. Mitmed tööd kõnetasid otseselt inimese ja ühiskonna vahelisi suhteid, teised kaldusid sürrealismi, kolmandad tegelesid puhtalt vormi- ja värvidemänguga. Arvustustes mainitakse Kitse poolabstraktse orgaanilist väljakasvamist tema varasemast loomingust, kuigi erinevused on päris suured. Voldemar Erm märkab tegelikkust julgelt ümberkujundavat ja subjektiivselt interpreteerivat käsitluslaadi, liikumismotiivi sagedat esinemist, rahutut vormikäsitlust, hoogsat pintslitõmmet, kuid ka koloriidi vaoshoitust ning teoste tihedat seost kaasaja probleemidega (viimane märkus võis olla ka mõeldud abstraktse kunsti õigustamisena sotsrealistlike kaanonite järellainetuses). Ilmar Malin märgib ühes arvustuses, et Kitse kunstis on "inimesed nende lõpmatute rohkete seisundite võimalustega", aga ka sisemine pinge ning vaatenurkade rohkus.